Kommentaar

Mart Soidro | Väikesest Isamaasõjast ja uutest parempoolsetest 

Mart Soidro, literaat, 30. juuli 2020, 17:19
Foto: TH
Nädal tagasi asutas rühm Isamaa liikmeid erakonna sees ühenduse Parempoolsed ja avaldas manifesti „Parempoolne valik Eestile”. Riigikogu liikmetest kirjutasid sellele alla Siim-Valmar Kiisler ja Mihhail Lotman, manifesti tagamaid selgitas aga Res Publica kunagine peasekretär ja hall kardinal Tõnis Kons.

Pilk ajalukku

Lähikuud peaksid andma vastuse, kas meie poliitikamaastikul läheb taas põnevaks. Kas teoks saab paljukirutud Res Publica renessanss või midagi enamat? Nii nagu praegusel EKRE-l on Enn Tarto ja Kaido Kama samanimelise parteiga ühisosa pea olematu, puudub manifesti autoritel lähem kokkupuude 1995. aastal riigikokku kandideerinud Parempoolsetega. Peale selle, et mõlemad on välja kasvanud Isamaast ja üks manifesti toetajatest Henrik Hololei kandideeris veerandsaja aasta eest Parempoolsete nimekirjas. Praegune Euroopa Komisjoni liikuvuse ja transpordi peadirektoraadi peadirektor oli toona üldnimekirjas 15. ja kogus 37 häält. 

Pealiskaudsel vaatlusel pole vastloodud ühendusel põhjust hõiskamiseks. Potentsiaalseid häältemagneteid on vähe – vaid Mihhail Lotman sai viimastel parlamendivalimistel üle tuhande hääle (1086). Kuid osanuks sajandi alguses ette kujutada, et peaasjalikult mudilastest koosnev Res Publica saab 2003. aasta parlamendivalimistel 28 kohta ja moodustab valitsuse!

Omaaegsetel Parempoolsetel nii hästi ei läinud. Valimiskünnis ületati vaid 18 häälega ja 5 kohta parlamendis ei lubanud isegi fraktsiooni moodustada. Kaido Kama (8225), Ülo Nugis (2940) ja Enn Tarto (2814) olid häältemagnetid ja kogusid kolme peale sama palju hääli, kui ülejäänud 98 kandidaati kokku. Ega Isamaal ja ERSP liidul hästi läinud. Kui 1992. aastal saadi eraldi nimekirjadega Toompeal 38 mandaati, siis kolm aastat hiljem koos kandideerides vaid 8. Avalikkuse jaoks on tollase vennatapusõjaga võrreldes praegu Isamaas toimuv vaid väike nagistamine, millel võivad hoolimata sellest olla hoopis mastaapsemad tagajärjed. 

Intervjuudes Vilja Kiislerile ja Anvar Samostile mainis Tõnis Kons, et nad esindavad erakonna vaikivat enamust. Isamaas on 8000 liiget, neist aktiivseid vaid mõnisada. Kui manifesti autoritel õnnestub „söötisolijad” ühise vankri ette rakendada, võib korda saata nii mõndagi. Loodetakse väikerahastajatele, sest uusi kalleid kontoreid, nagu Res Publica ajal, pole vaja soetada. Järelikult pole ilmtingimata vaja ka Olari Taali masti metseeni, kes andis Res Publicale 5 miljonit krooni. Samas pole ma sugugi kindel, et Isamaa praegustele suurtoetajatele Margus Linnamäele ja Parvel Pruunsillale Konsi & Co projekt meeldib. Aga proovima peab! 

Taganeda pole kuhugi

Eile avaldatud Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud Norstat Eesti küsitlusest selgus, et Reformierakond on viimastel nädalatel oma populaarsust kasvatanud – oravaparteid toetab 32,4 protsenti, Keskerakonda 23,4 protsenti ja EKRE-t 16,4 protsenti valimisõiguslikest kodanikest. Esikolmikule järgnevad sotsid 9,2, Eesti 200 7,7 ja Isamaa 5,7 protsendiga. Isamaa juhtpoliitikud eesotsas Helir-Valdor Seederiga naeravad muidugi nende numbrite peale ja kuulutavad, et tibusid loetakse alles 2023. aasta märtsis. Aga tõsiasi on see, et 5%-line valimiskünnise napp ületamine ei anna neile tulevikus kindlasti enam nii palju mänguruumi kui praegu. Vähemasti mitte välis-, kaitse- ja justiitsministri kohta.

Pilk protokolli. 2011. aasta valimistel sai Isamaa ja Res Publica Liidu nimekiri parlamendis 23 kohta, neli aastat hiljem 14 ja viimati Isamaa Erakonnana 12 kohta.

Teiste inimeste sisse ei näe, aga mulle tundus, et manifest tuli suurema üllatusena Helir-Valdor Seederile kui Urmas Reinsalule. Sellega ei taha ma väita, et eestkõneleja Konsi selja tagant paistaksid välja Reinsalu kõrvad. Kindlasti mitte. Ja väheusutav, et praegune välisminister sooviks uuesti Isamaa esimeheks saada. Samas on toimekale Reinsalule selge, et õiget poliitikat tehakse valitsuses, mitte riigikogu aseesimehe toolil. Jüri Luik, Isamaa suurim häältemagnet viimastel valimistel, hoiab madalat profiili ja parteipoliitikast eemale. Nojaa, kui siseminister Mart Helme NATO suunal krõbedaid avaldusi teeb, on ta sunnitud siiski tuletõrjuja rollis olema. 

Torkas kõrva Henrik Hololei intervjuu Toomas Sildamile, kus Euroopa Komisjoni kõrge ametnik võrdles Isamaad oma sõsarpartei, Soome Kokoomuse erakonnaga (Rahvuslik Koonderakond).

„Brüsseli osakonna 20. aastapäeva pidustustel jäi kõrva, kuidas Kokoomuse liikmed ütlesid kogu aeg uhkusega, et nende erakond on Soome kõige Euroopa-meelsem erakond. Ja mina hakkasin mõtlema, et kas see Isamaa, mis aastal 1992 lõi aluse Eesti liikumisele Euroopa suunas ja on alati paistnud silma Euroopa-meelsusega, saab midagi sellist juba pikka aega öelda? Leidsin, et kahjuks ei saa. Loodan, et see muutub” (ERR, 27.07.2020).

Mis saab edasi?

Hetkel on koalitsioonil riigikogus 56 häält. Isamaa saadikutest on seni isepäiselt käitunud Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Siim-Valmar Kiisler, Üllar Saaremäe ja Mihhail Lotman. EKRE seisab ühtsena kui kalju, aga ei saa välistada, et kui jätkata teerulli taktikaga, võib nii mõnelgi keskerakondlasel hakata piinavalt valus ülevaloldud tundide pärast. Igatahes on Kiisleri ja Lotmani näol survegrupp mitte ainult erakonnas, vaid ka riigikogus.

Tõnis Kons ei teinud kriitikat mitte ainult erakonna, vaid ka riigikogu aadressil, kus on palju pikaks ajaks istuma jäänud inimesi, kes ei suuda enam mullist välja tulla. Ja kui ma õigesti aru sain, loodab ta tulevikus eelkõige erasektori kogemustega inimestele, mitte näitlejate ja teletähtede peale, kes kahtedel viimastel valimistel on Isamaad värskendanud.

Lõpetuseks: meie lähiajalugu tunneb paljusid erakondade ühinemisi ja lahkuminekuid. Seetõttu tahaksin taas tsiteerida varalahkunud sõpra Mart Nutti, kes kandideeris 1995. aastal parempoolsete nimekirjas, kuid ühines neli aastat hiljem taas Isamaaga: „Minu põhimõtted on samad, mis 1991. aastal, kui kirjutasin artikli “Parempoolsusele ei ole alternatiivi”. Hetkel mulle tundub, et Mõõdukate ja Rahvaerakonna ühisfraktsioonis ei saa ma oma maailmavaadet realiseerida. Kandideerides koos Mõõdukatega petaksin nii ennast kui ka teisi” (Õhtuleht, 29.12.1998)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee