Kommentaar

Lauri Beekmann | Millest kõneleb alkoholisurmade rekordarv? 

Lauri Beekmann, Eesti Karskusliidu esimees, 28. juuli 2020, 18:22
Foto: Pixabay
Hiljutine uudis, et alkoholisurmad on saavutanud viimase kümnendi tipu, on pannud õigustatult küsima, mis olukorras oma alkoholipoliitikaga oleme. Lühidalt öeldes – keerulises.

Rakendatud on hulk olulisi meetmeid, niisiis miks oleme jõudnud selle kümnendi madalpunkti? Õigustatud on ka küsimus, et isegi kui tarbimine on paigal seismas, siis miks ta ei lange. Või isegi kui natuke langeb, siis miks ta selliste meetmete tõttu rohkem ei lange? Loogiline oleks.

500 surma igal aastal

Valdavalt keskendume muutustele ja uudiseks saabki siis langus või tõus ning võrdlus kas varasemate aastate või teiste riikidega. 2018. aastal oli selle alkoholisurmade mõõdiku järgi vastavaid surmasid 495. Ja viimased andmed 2019. aasta kohta: 509. Kuid põhimure on ju ikkagi selles, et igal aastal sureb meil alkoholi tõttu umbes 500 kaasmaalast. Mitte niivõrd selles 14 lisasurmas, mis küll näitab kahetsusväärset trendi. Igal aastal ikka ja jälle 500 inimest.

Ja mis veel kurvem, see on siiski ainult üks osa nendest alkoholisurmadest. Nagu tervise arengu instituut on seletanud, siis need, mille diagnoosis on alkohol otseselt sisse kirjutatud. Kuid alkohol on põhjuslik faktor rohkem kui 200 haigusele ja vigastusvormile. Paljud surmad, kus alkohol on kas peamine või oluline faktor, ei jõua mingisse alkoholiga seotud statistikasse.

Kolmandaks, me arvestame ainult surmasid. Kuid lisaks sellele alkohol vigastab, sandistab, kahjustab, vähendab elukvaliteeti jne. Kes neid arve suudaks kokku lugeda? Lisaks kõikvõimalikud sotsiaalsed probleemid, milles alkohol mängib jällegi negatiivset rolli.

Alkoholisurmade kasvu põhjuste otsimisel on pööratud tähelepanu möödunudsuvisele aktsiisilangetusele ja tehakse muidugi õigesti. Aktsiisilangetamine mõjub juba psühholoogiliselt tarbimisele üleskutsuvalt. Kuid kui me seletame 2019. aasta alkoholisurmade kasvu poole aasta peal toimunud hinnalangusega, siis millega seletame veel suuremat alkoholisurmade kasvu 2018. aastal? Sest just nii juhtus, kui need surmad kasvasid peaaegu 10% võrra (2017: 451 surma; 2018: 495 surma). Ehk praegune kasv oli muutusena ülemöödunud aastast märkimisväärselt väiksem.

Nii nagu me peaksime kartma edasisi võimalikke aktsiisilangetusi, peaksime tegutsema ka selle nimel, et hoiduda piirikaubanduse hoogustumisest. Vaatame kriitiliselt otsa veel ühele mõõdikule: keskmise eestlase tarbitud alkoholikogusele. Kui me oleme viimastel aastatel tammunud umbes täpselt kümne liitri peal täiskasvanud elaniku kohta, siis arvestades, et rakendatud on tõsiseid ja tõenduspõhiseid meetmeid (kaasa arvatud märkimisväärne aktsiisitõus), on piisavalt alust väita, et selle kümne liitri sees on toimunud päris suuri muutusi. 

Suur osa eestlastest, kellele 2017. aasta aktsiisitõus mõjus alkoholihinda oluliselt kergitavana, vähendas tarbimist, kuna neil puudus alternatiiv (Läti jäi kaugele). Kuna aga per capita tarbimisnäit püsis suuresti muutumatuna, pidi järelikult teine rühm inimesi tarbimist kasvatama – need olid need, kellel oli alternatiiv, kuna nad elasid Lätile piisavalt lähedal. Ilmselt sealt varasemate aastate negatiivsed näidud tulidki. Paljud vähendasid tarbimist natuke ning vähesed (kellest osa oli juba riskipiiril tarbijad) suurendasid tarbimist suuremate koguste kokkuostmise tagajärjel märkimisväärselt. On tõenäoline, et väiksema tarbimise vähendamise positiivne kasu on väiksem kui rohke tarbimise suuremaks kasvatamise negatiivne kahju.

Müüt kuuest „lubatud“ alkoholiliitrist

Oluline viga, mida me nende hinnangute andmisel teeme, tuleneb muidugi meie kärsitusest. Suurt osa praeguste tagajärgede põhjusi peaksime siiski otsima aastatetagusest ajast, mitte aga kuus kuud tagasi muudetud seadusest. Tõsi, on muidugi ka kiireid tagajärgi. Langetame alkoholihinda, mistõttu osa inimeste tarbimine kasvab ja sellised nähtused nagu uppumised ja liiklussurmad võivad tõesti kiiresti kasvada. Mis puutub aga erinevatesse haigustesse, nagu maksakahjustused, sõltuvus ja alkoholipõhjustatud vähid, siis nende mõjude ilmnemiseni läheb aega.

Pikas perspektiivis oleme läbi teinud positiivse muutuse. Surmapõhjuste registri andmetel oli 2008. aastal alkoholisurmasid 695. Möödunud aastal oli neid pea 200 jagu vähem.

Tõenduspõhised meetmed kannavad oma head vilja ikkagi ainult siis, kui nende rakendamise eest hoolt kantakse. Hiljutine seadusemuudatus, mis nõrgendas kauplustele ette seatud nõudeid alkoholi väljapanekul, oli kindlasti kahetsusväärne samm tagasi. Alkoholi kättesaadavuse vähendamine on ja jääb efektiivseks meetmeks alkoholi tarvitamise ja sellega seotud kahjude vähendamisel. Loomulikult tekib seejuures vastuolu majanduslike huvidega, kuid poliitikud peaksid sel juhul alati valima rahva tervise poole.

Alkoholiprobleem ei saa tõenäoliselt kunagi lahendatud. Meie alkoholipoliitilises diskussioonis on kuskilt tekkinud omamoodi müüt, justkui WHO oleks seadnud aktsepteeritavaks per capita tarbimise tasemeks kuus liitrit elaniku kohta. Uurisin mingil hetkel selle tausta ja küsisin ka WHO ekspertidelt. Ei, WHO ei ole välja öelnud ühtegi koguselist eesmärki. Nende alkoholipoliitika on suunatud tervisele ning võetud kokku põhimõttesse less is better – vähem on parem. Ükskõik, mis taseme oleme saavutanud või plaanime saavutada, veel vähem alkoholi tarbimist on tervise ja rahva turvalisuse vaatenurgast alati veel parem.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee