Kommentaar

Toomas Alatalu | Olukord USAs kui totaalne kriis 

Toomas Alatalu, vaatleja, 27. juuli 2020, 17:10
Hommikul uudiseid kuulama või vaatama hakates võib maailmas toimuv tõesti pöörase ja ettearvamatuna tunduda. Tegelikult on asi anarhiast kaugel ja enamik maailma liidritest käitub – üksikutest närvilistest episoodidest hoolimata – lõppkokkuvõttes rahulikult. See kinnitab objektiivsete ühiskondlike protsesside jätkuvat, ehkki ositi ja kohati kiirendatud toimimist. Sestap kui suuta hoida kirevuse kiuste silme ees tervikpilti toimuvast, ei nõua viimase selgitamine üliinimlikke pingutusi. Pigem saab tõdeda, et olukord on lihtne. Seda isegi Ameerika Ühendriikides.

Alustaks selle vaagimist juba teist nädalat kõlavast demokraatide ja nende kontrolli all oleva meedia kisast, nagu väldiks president Trump kinnitamast, et kui ta presidendivalimised kaotab, siis ta seda ka tunnistab. Ehk siis lahkub kindla peale ametist. Paraku on tegu klassikalise võttega populistliku poliitika repertuaarist, mis seisneb vastaspoole süüdistamises just selles, mida ise on tehtud või kavatsetakse uuesti teha. Loodetavasti on kõigil meeles – ja seda on lihtne järele kontrollida novembri 2016 meediateadete põhjal –, et see möll, mis praegu USAs käib, algas toonaste presidendivalimiste tulemuste teatavaks saamise hetkel. Demokraatlik partei, kes kogus küll paar miljonit häält rohkem, ent vähem valijamehi (sama seis oli tekkinud viimati ka 2000. aasta valimistel), keeldus järsku võitja tunnustamisest ja alustas meedia toel resistance’i ehk vastupanuliikumist uue võimu vastu.

Neli aastat kestnud valimiskampaania

Teise maailmasõja aegset Prantsusmaad iseloomustanud termini käibelevõtt on paljuski seotud USA linnade tänavatel aasta varem tegutsema hakanud vasakpoolse Antifa (täisnimega antifašistliku) liikumisega. Viimane tugines rahvusvaheliselt omakorda 2015. aastal toimunud eriskummalisele võiduparaadile Moskvas (Ukraina sündmustest tulenevalt marssisid Punasel väljakul SRÜ-lased, hiinlased, hindud ja mongolid), mida esimest korda ajaloos toetas Hiina oma võiduparaad septembris Pekingis (1945. aastal oli seal võimul teistsugune režiim ja hiljem pole Pekingis fašistide ja Jaapani militaristide purustamise aastapäeva sääraselt tähistatud). Järgnes Putini üleskutse ÜRO kõnepuldist moodustada uus „anti-Hitleri koalitsiooni“ laadne ühendus võitluseks rahvusvahelise terrorismi, konkreetselt islami kalifaadiga. Mõistagi andis säärane sildistamine USAs vallandatud võitlusele põhimõttelise iseloomu, mida soodustasid Trumpi omapärased käigud ja mõtteavaldused. Igasugune erakordsus ja eriti selle talumine saab aga sünnitada uusi erakordsusi, mida kinnitab kasvõi nüüdne monumentide lõhkumine.

Igal juhul saab öelda, et USA praegune, 2020. aasta valimiskampaania startis juba neli aastat tagasi, sest kogu see aeg on möödunud võimuvõitluse tähe all. Trumpi võitu mittetunnistavad massid tänavatel ja koolides, demokraatliku partei tegelased USA kongressis, osariikide ja linnade kogudes, kohtus ja mujal on kogu selle aja võidelnud Trumpi kukutamise nimel! Teda üritati maha võtta veel esimese 100 päevaga, seejärel ligi kolm aastat väidetava kokkumängimise pärast Venemaaga, siis leiti võimalus rünnata Ukraina poliitika asjus (hääletamine 4. veebruaril 2020). Nüüd on võitlustandriks suhted Hiinaga ja pandeemia juhtimine.

Juba pikalt omaette jõuna toimivast USA meediast on 90% algusest peale toetanud ja õhutanud Trumpi vastasleeri. Sooviti seda või mitte, ent tulemuseks on enneolematu usaldamatus ja viha võimu vastu, millist pole varem USAs olnud. Sestap oli omamoodi paratamatus, et kui kõigile senistele võitlustele lisandus veel üks, uus/vana võitlus politsei selgelt rassistliku käitumise vastu, omandas värske protest kohe brutaalsed ja äärmuslikud vormid (marodööritsemine, võimu eiramine, keeldumine kokkuleppimistest).

Obama jättis loodetu tegemata

Siinkohal tasub teada, et BLM (Black Lives Matter; mustanahaliste elud loevad – toim) pole mingi keskusest juhitav jõud ehk siis tegutsetakse osariigiti ja linnati. Kuna valimisteni on piisavalt aega, siis USA establishment ehk kogu võimutäiust jagav raha- ja poliiteliit vaatab toimuvat sõna otseses mõttes pealt – vabariiklased ootavad, kuni märatsemisest hirmunud keskklass kinnitab neile oma toetust ja demokraadid ei kiirusta massile meeltmööda olla võiva asepresidendikandidaadi määramisega. Demokraatide senine vastutulek massile – põlvitamine – andis tänavail olevale massile vaid hoogu juurde, sest seda võeti kui ülemkihtide nõrkuse ilmingut. Samas laskuti põlvili ajaliselt küllalt vara ehk siis novembris ei mängi see žest enam suurt rolli. Nõrkuseks on mõistagi ka Trumpi enda pidev ümberotsustamine, ent see on väiksem viga.

Poliitilistes kriisides on alati tohutu tähtsus nn lubatud ootuste teguril. Nagu teada, ei suutnud Põhja-Ameerika kolonistide ladvik erinevalt Lõuna-Ameerika omadest iseseisvudes oma orjadest loobuda ning ka 1865. aastal lõppenud kodusõda ei lahendanud probleemi. Samuti mitte 1960ndate suur meeldetuletus. 2008. aastal valiti presidendiks mustanahaline Barack Obama, kellelt mõistagi oodati vähemuse probleemi lahendamist. Peab tõdema, et kõik praegu USAs möllavad konfliktid said alguse Obama võimu ajal (2009–17) – BLM loodi 2013, poliitkorrektus meedias algas samuti 2013, protestipõlvitamine USA hümni ajal 2015 jne. Rassivähemuse probleemide asemel lahendas Obama teiste vähemuste omi – 2015. aastal viis lõpule LGBT omad ja algatas sooneutraalsuse jõustamise, mis jätkub praegugi. Loogika on lihtne – kui protsess on küps ja lahendaja leitud, siis… Kui too jätab loodetu tegemata, annab üleküpsenud protsess ise endast märku esimesel võimalusel. Nagu Ameerikas on läinudki.

Paraku võib see neli aastat kestnud poliitiline kriis USAs lõppeda paigaltammumisega. Õiglaselt toimivat valimisseadust pole ju kumbki pool välja pakkunud. Nagu ka rassilise diskrimineerimise lõpetamise reaalseid tagatisi. Pole ka ime – establishment on vana ja seda on ka liidrid – Trump 74 ja Biden 77. Nii kõrge ea puhul on oluline samuti asepresidendi vanus. Mike Pence sai just 61aastaseks ja tuleb oodata, kellega demokraadid augusti keskel vastavad. Praeguseni kestev vaikus selle ümber peaks näitama, kui kindlalt USA ladvik end tervikuna tunneb. Räägitakse kõigest, ent mitte radikaalsetest reformidest enamiku huvides. Hämmastavalt vähe on juttu neist, keda valitakse USA kongressi ja kubernerideks – kõigil patroonideks ikka vanad kalad ega ole  ühtegi uut radikaalset ideed. Ehk siis tegu on võimukriisiga, mis pakub tulevärki, ent mis paistab uuenduste mõtte pigem raisku laskvat minna.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee