Kommentaar

Mihhail Lotman | Vasakagenda hiilib ka nendesse Eesti erakondadesse, mis loevad ennast parempoolseks 

Mihhail Lotman, riigikogu liige, Isamaa, 26. juuli 2020, 14:15
Mihhail Lotman kuulub Isamaa värskelt loodud ühendusse Parempoolsed. Lugu ilmus esmakordselt Lotmani blogis lotman.ee/blogi

Maailma poliitika on kreenis, ja see kreen on aina tugevam. Ka traditsiooniliselt parempoolsed erakonnad, nagu näiteks Saksa kristlikud demokraadid, keskenduvad aina rohkem mitte loomisele, mitte produktiivsusele, vaid kvootidele ja „õiglasele“ ümberjagamisele. „Mõõdukal“ Joe Bidenil, kellel on head väljavaated saada järgmiseks USA presidendiks, on valimisprogrammi kopeeritud demokraatliku erakonna kõige radikaalsema tiiva seisukohad. Siin ei saa enam isegi rääkida Rootsi stiilis mõõdukast sotsialismist, tegu on pigem Ladina-Ameerika sotsialistlike mudelite ülekandmisega.

Kas kodanik on oma valikutes vaba?

On levinud väide, et klassikaline parempoolse ja vasakpoolse poliitika vastandamine on vananenud, on vaja teha uusi ja peenemaid eristusi. See on isegi osaliselt õige, kuid põhiline eraldusjoon käib ikkagi parempoolse ja vasakpoolse poliitika vahel. See eraldusjoon on selge ja kergesti arusaadav. Kes on suveräänne poliitiline subjekt: kas kodanik või mingi institutsioon (klass, partei, erinevad riiklikud struktuurid vms, lõppkokkuvõttes riik ise)? Kas kodanik on vaba oma valikutes ja vastutab ise nende eest, olles oma õnne sepp, või tagab riik talle kõike vajaliku, kusjuures riigil on õigus otsustada, mida see või teine inimene vajab?

Vasakpoolne ideaalne ühiskonnamudel on hooldekodu, kus kõigile hoolealustele tagatakse turvaline äraelamine ning jagatakse võrdselt ja õiglaselt kõik õigused ja hüved. Kedagi ei eelistata, kadedusel pole enam alust, kõik on võrdsed ja õnnelikud, ei pea muretsema homse päeva pärast. Selle kõrval ei tundu parempoolne alternatiiv eriti ahvatlev. Inimene peab ise otsustama, valima ja vastutama oma otsuste ja tegude eest. Nt mida ja kuidas ta ostab, kui palju laenab, kuidas kindlustab ta oma tervist, elu ja vara, kuidas ja kui palju investeerib oma pensionisse. Kui inimene vasakpoolses mudelis on hoolealune, siis parempoolne ideaal on peremehelikkus.

[Eesti sõna ’peremees’ on mõneti problemaatiline, aga annab ka olulise võimaluse. Probleem seisneb võimalikus seksismis, mille ma tahan kohe kõrvaldada: kui ma räägin peremehe-olekust, pean ma silmas, et selle omaduse kandjaks võib olla nii peremees kui ka perenaine. Teiselt poolt aga tabab eesti sõna väga olulist asjaolu: perekonna loomine ja selle eest vastutamine on parempoolse maailmavaate seisukohalt olulisel kohal].

Peremees on vaba inimene, kuid tema õlul lasub suur vastutus: oma pere, kodu, omandi, aga ka maa ja rahva ees. Ning mõeldes perele arvestab peremees, et tema elupäevadega elu ei lõpe, ta mõtleb oma laste, lastelaste ja nende laste peale, püüdes jätta neile väärika elukeskkonna. Nii ei suhtu peremees loodusesse vaid kui ressurssi, tuluallikasse. Ta teab, et loodus ei ole tema oma, ning ta üritab jätta tulevastele põlvedele puhta looduse oma mitmekesisuses.

Nänni jagamise näiline atraktiivsus

Lihtsam on olla üürnik sotsiaalmajas, riik tagab sulle elamispinna, kui see lagastub, on sul õigus nõuda uut. Riik peab tagama. Vasakpoolsus on atraktiivne, tasuta asjade ja teenuste lubamine ei ole juba ammu avalikult vasakparteide lubadused, ka teised – eriti enne järjekordseid valimisi – on agarad oma tasuta nänni lubadustes. Kuid tasuta asju (pean siin silmas materiaalseid asju) ja teenuseid pole olemas. „Tasuta“ tähendab kas seda, et maksab keegi teine, või pigem isegi seda, et sa maksad ise, kuid mitte otse, vaid kaudselt läbi maksude.

Ilusal perspektiivil, mida pakub vasakpoolne mudel, on kaks tumedat plekki, millest tavaliselt ei räägita. Esimene on seotud jagamisega. Kui kõik jagatakse võrdselt, siis kes on see jagaja, kes otsustab, kuidas, mida ja kellele jagada? Isegi kui siin mitte kahtlustada pahatahtlikkust, toob selline mudel paratamatult kaasa vohava bürokraatia: jagajaid on vaja ja jagaja positsioon on atraktiivne. Samuti kasvab kontrollijate ja kontrollijate kontrollijate hulk jne.

Teine aspekt on õpitud abitus: inimesed harjuvad sellega, et nende eest kõik otsustatakse, ning ei julge ega oska ise teha lihtsamaidki otsuseid. Olen seda ka ise näinud erinevates Skandinaaviamaades, kus on pikad sotsiaaldemokraatliku valitsemise traditsioonid. Võib tunduda, et siin polegi probleemi: inimene elab turvalises ja kindlas keskkonnas, kus tal puudubki vajadus riskantseid otsuseid teha. Paraku aga näitavad sotsiopsühholoogilised uuringud, et selline turvalisus halvendab elukvaliteeti ja tekitab depressiooni ja muid vaimseid probleeme.

Kolhoosikorra taaskehtestamise katse

Vasakagenda hiilib ka nendesse Eesti erakondadesse, mis loevad ennast parempoolseks. Reformierakonda peetakse parempoolseks erakonnaks, kuid juba ammu on see muutunud: kadumas on ettevõtjasõbralikus, mitme Riigikogusaadikute sõnavõttudest kumavad selgelt läbi sotsialistlikud hoiakud. Näiteks teise pensionisamba saaga. Ma saan aru sotsidest, kes Riina Sikkuti suu läbi võrdlesid Eesti elanikke lastega, kes ei taha minna lasteaeda, aga nende enda huvides tark ema nad ikkagi sinna viib. Kuid mul on palju raskem aru saada reformierakondlaste ägedast vastuseisust teise samba vabatahtlikuks muutmisele.

Mis puudutab EKRE-t, mis polevat üldse vasakpoolse Rahvaliidu järglane, siis selle hoiakud tulid ilmsiks praeguse põllumajanduskriisi ajal. Kõlava retoorika kohta, kuidas eestlased tahavad ise põllul tööd teha ja saagikorjamiseks tuleb maale suunata õpilased, on mul ainult kaks märkust. Esiteks, eestlane tõepoolest ei põlga maatööd, kuid ta tahab olla maal peremees, mitte sulane.

Ning teiseks, kogu see uus suurepärane EKRE põllumajanduse päästmise programm pole midagi muud kui kolhoosikorra taaskehtestamise katse. Nõukogude sotsialistlikus põllumajanduses oli hõivatud ebaproportsionaalselt suur protsent elanikkonnast, kes aga ei tulnud oma ülesannetega toime. Igal kevadel oli vaja saata tudengid ja teadusasutuste töötajad põllult kive korjama, eriti kibe oli aga saagikoristusaeg, kui põldudele saadeti ka koolilapsed. Nõukogude fraseoloogias nimetigi sügisesi põllutöid lahinguks saagi eest. Ma pole oma vaadetelt patsifist, kuid loodan siiski, et minu lapselapsed ei pea kunagi pidama lahinguid Eesti põldudel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee