Eesti uudised

Pasunad hõikasid varahommikul Suurel turul: linnalehmad aeti karjamaadele 

Tõnis Erilaid, 26. juuli 2020, 10:05
VIRU TÄNAV KONKATEEGA. Vasakule keeras tolleaegse nimega Jaani tänav.Foto: Õhtulehe arhiiv
Enne suurte tööstusehituste algust ja maainimeste ning võõrtööliste sissevoolu XIX sajandi lõpul oli Tallinn väike ja vaikne provintsilinn, ometi suur loomapidaja. Pea igal õuel seisis lehmalaut. Vanalinnas kõlas Suurel turul igal varahommikul pasunahuik – karjane kutsus loomi kokku. 

Osa lehmi jalutas piki Viru tänavat üles karjamaadele Paldiski maantee ääres ja Telliskoplis, teised läksid Virust alla, kus karjane juba ootas ja ajas loomi piitsa plaksutades piki Narva ja Tartu maanteed Ülemiste kanti. Kuumal parmuderohkel päeval olnud seal järve kaldaäärne vesi punikutest punetanud.

Vahemärkusena Suure turu (Raekoja platsi) kohta: seal oli ka suur kraan, mille juures voorimehed oma hobuseid ja sõiduvahendeid pesid. Kuna kõiksugu kraami kaubeldi vankritelt, oli seal loomi päev läbi rohkesti. 

 Waestepatusest alla Juhkentali

Teine suur osa linna loomakarjast tuli pasunate piiksudes ja lehmade kaelakrappide kõlksudes Tõnismäelt Waestepatuste tänava kandist Juhkentalist läbi Lasnamäe poole igast hoovist seltsi korjates. Lehmade sekka tuli ka hobuseid. Sügisel käisid sealtkandi karjased majast majja enda palka kogumas – kolm rubla looma pealt.

Seda külaromantikat täiendasid XIX sajandi seitsmekümnendatel aastatel kitsed, lambad ja sead, mis agulitänavatel omal volil ringi hulkusid. Kitseküla ehk siis Marta tänava ümbruse linnaosa on sellest nimegi saanud, et sealsel heinamaal kitsi karjatati. Juhkentalis pidas iga majaomanik ja üürnik sigu ning lõi õuele nende tarvis väikse osmiku kokku. Praegusel Jakobsoni tänaval oli köstivabrik ehk siis tänapäevasema nimega pärmivabrik, mis andis praaka. Nii oli toit käepärast võtta. Notsud oma osmikus muidugi ei püsinud ja patseerisid enamasti vabalt tänavail ringi. Siis juhtus hull lugu: üks rõngassaba jooksis sõjaväehospidali teel olnud kõrge härrasmehe tõlla alla. Kardavoi sai sedamaid karmi käsu loomad tänaval ringi jooksmast ja päikesevanne võtmast minema koristada.  Kui omanik käsku ei kuula, siis rubla trahvi! 

Sead polnud ainus aguli nuhtlus. Elanikud loopisid ka oma solgivee tänavale ja peenema ninaga inimesed olid kõndides lausa hädas. Mis muidugi ei seganud ümbruskonna poisse, kes tänaval kurni mängisid, tokerdunud-karvane koerakari saatjaks. Lisaks peeti pea igas majas tuvisid, mille lihast suppi ja praadi tehti.  

Sajandi lõpust on jäänud mälestus, kuidas lehmad Lasnamäelt Narva maanteed pidi koju vanalinna aeti.

Narva maanteed pidi koju  

„Enne päikese loojaminekut tuleb kaugelt üle kolmesaja sarvlooma piki Narva maanteed koju. Ees kaks kirjut pika karvaga üleni määrdunud peni, taga takustes riietes karjane, pastlad jalas, pasun nööriga külje peal, käes kepp okslisest kadakast. Põiktänavate nurgal ootavad naised lehmi. Paljajalu, sukavardad käes, kõht punnis, seelik eest palju lühem kui tagant. Iga punik tunneb oma perenaise juba eemalt ära, surub end karja hulgast välja otse kõnniteele, kus eit teda sarvede vahelt krõhvitsema hakkab. Niihästi naisel kui lehmal on õndsad näod ees. Tee on kuni Vene turuni täis lehmade poolt maha pillatud nimekaarte. Kojamehed kiruvad, preilid astuvad hästi ettevaatlikult. Häda konkale, kui ta juhtub loomakarja keskele. Ei aita hõikumine, ei kutsari piits. Sammu teevad siis linnaisandad ühes karjaga oma viiekopikalist sõitu.“

Telliskopli puust häbihobune

Linnale kuuluval Telliskopli karjamaal, mis ulatus metsatukkade vahel sealsest kalmistust poolsaare otsani, oli kaks häda: vargad ja hundid. Varaste peletamiseks pandi mõisa (tänapäevasel Maleva tänaval) juurde tee lähedale juba 1650. aastal üles suur puust hobune, mille selga istutati tabatud loomavargad, et teisi hirmutada. Nii nad seal palja peaga päikese, vihma ja tuule käes istusid, käed selja peale seotud, silmad maha löödud, möödakäijate sõimu saatel. Kaks vahti kõrval. Söömata ja joomata tuli neil olla rahva mõnitada kaks-kolm päeva ja siis tasuda kõva trahv.

Mitte, et see vargused kaotanud oleks.

SITSI MÄGI. Balti puuvillavabriku uue hoone juures on veel näha omaaegse hunditara muldvalli.Foto: Tallinna linnamuuseum / muis.ee

 

Hunditara lahest laheni

Huntidega, kes tulid Stroomi ranna metsadest, oli lausa hull lugu ja lõpuks ei leitud lüpsilehmade ja lammaste kaitseks muud nõu, kui poolsaar rendile anda. Rentijad olid kohustatud vemblatega vahte välja saatma ja maapoolsesse külge maavalli peale kõrge tara ehitama, tänase Sitsi mäe veeru alla lahest laheni välja. Selle eest tasusid loomaomanikud maksu. Rentijate lisaülesandeks sai tammede istutamine – igal aastal 60 noort puud. Kunagise uhke tammiku olid Ivan Julma sõdurid Tallinnat piirama tulles maha raiunud. 

Huntidega oldi hädas mujalgi Harjumaal ja isegi Kadriorus. Aastal 1847 kirjutas ajakiri Das Inland, kuidas Nehatu mõisas viisid hundid ema silmade all lapse metsa. Ehmatanud naise kisa peale tulid teomehed appi ja väikseke saadi enam-vähem tervelt kätte. Maardu mõisas aga viinud hunt viieaastase tüdruku ja üheksa-aastase poisi metsa ja kiskunud seal lapsed puruks. Kuberner käskis kohe hundijahi korraldada. Üle 940 talupoja ning tallinlase olnud väljas, aga hunti kätte ei saadud.

Linna sundmäärused olidki loomapidamist aasta-aastalt karmilt kärpinud ja nii oli näiteks 1936. aastal Tallinnas arvel vaid 1341 hobust, teadaolevalt 794 veist, 448 siga, 132 lammast ja 60 kitse. Peale tuhandete kanade ka 618 kukke. Ei lastud inimesi magusat hommikuund magada! Aga loomad pidid olema nii tagaaeda peidetud, et keegi neid ei märganud. Ajalehed võisid südamerahuga kinnitada: lehma pole pealinna nooremad võsud ihusilmaga näinud, ja lisada – kohvimasin on need välja tõrjunud! 

Muude loomade eest oli maks tagasihoidlik, aga koerapidamine kallis. Penisid oli registreeritud 2100 ja nende eest teenis linn kaks korda rohkem maksuraha kui näiteks hobuste ja sõidukite eest.

Milline nägi Tallinn välja XIX sajandi keskel

Tänavad on selles jutus tänapäevaste nimedega. 1864./65. aastal oli Tallinnas vaid 1706 eramaja, sadakond kuulus mitmesugustele organisatsioonidele ja ühendustele. Majad olid peamiselt puidust ja ühekorruselised – kõrgemaid ei lubanud Vene sõjaväevõimud hästi ehitada. Seitsme aastaga kasvas eramajade arv 2448ni ning siin vaadeldavaks ajaks oli neid juba 3438.

Toompea eeslinna elumajad paiknesid hõredalt Paldiski maanteel, ulatudes vaid praegusest Tehnika tänavast pisut kaugemale. Falkpargi juures oli tühi ala suure tiigiga. Pelgulinn alles uinus heinamaade ja metsatukkade all. Kassisabas ja Suur-Ameerika Pärnu maantee poolses otsas olid üksikud majad. Tolleaegse määratluse järgi I eeslinnas oli hõre Kalamaja tee algus, osa Jahu ning Suur- ja Väike-Patarei tänavatest. Tihedamalt oli maju Narva maanteel, Ahtri, Jõe ja Karu tänavas ning veidi ka Tuukri uulitsal. II eeslinnas Tartu ja Narva maanteede vahel olid hooned Narva maanteel kuni Uus-Sadama tänavani ja pisut ka Gonsiori uulitsal, mõned majasaarekesed Pronksi ja Jakobsoni tänava kandis. Muidu oli tühjus ja suur politseiogoroodi lahmakas, mille keskel vingerdas mudane kraav. III eeslinnas oli maju tihedalt Tartu maantee parempoolses servas Laulupeo tänavani ja Juhkentalis. Suuremas IV eeslinnas ulatus piki Pärnu maanteed Tatari tänavani ning idas kuni keskhaiglani. Muidu oli Tõnismäest kuni Haaberstini välja pea ainult suur liivakõrb. 1870. aastatel hoonestus tihenes. Kassisaba kasvas lõunasse kuni raudteeni, sõjaväehaigla tõi kaasa Juhkentali paisumise, tekkis Uus-Maailm ning Veerenni ja Tatari lõppu Kivivõllaste piirkond. 1880. aastate kriisilaine tõmbas ehituse koomale ja juurde tulid vaid Sibulaküla teisel pool Liivalaia tänavat ning tihenes Kalamaja kant. 

Kompasna vanalinna külje all kujunes Tallinna getoks, kus elas paljude rahvaste esindajaid ja palju tatarlasi. Kompasna kant oli linna vaesemate ja valgustkartvamate elanike asupaik.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee