Juhtkiri

Juhtkiri | Kaks Isamaad? 

ohtuleht.ee, 24. juuli 2020, 17:35
Kui valimiskünniselähedase reitinguga erakondade ühinemistes ja lõhenemistes pole midagi üllatavat, siis hoopis teise värvingu omandab selge siseopositsiooni väljajoonistumine siis, kui tegu on valitsuserakonnaga. Isamaa 111 liikme koondumine Parempoolseteks rõõmustab silmanähtavalt konkurente ja teeb veidi ärevaks valitsuspartnereid.

Väljatulek manifestiga, mis osas punktides vastandub valitsuse koalitsioonileppele – välistades näiteks seaduste kehtestamise rahvahääletuse teel –, võib tähendada, et edaspidi tuleb läbirääkimistelaua taga arvestada Isamaa puhul kahe eri tiiva olemasoluga, nagu Keskerakonnas on mõnes küsimuses suurem kaal venekeelsetel poliitikutel. See on aga veel positiivne stsenaarium võrreldes võimalusega, et erakond läheb hoopis lõhki. Kuigi lõhed ei paista esialgu veel kuigi sügavatena – Parempoolsed hoiduvad enda nimetamisest isegi siseopositsiooniks –, ei pruugi erakond, kelle endiste liikmete toel on sündinud nii Vabaerakond kui ka Eesti 200, enam suuremat lahkulööjate lainet üle elada.

Kas Parempoolsed suudavad aga ligi tõmmata nooremapoolseid ja liberaalsemaid valijaid, kui nõutavad muutused ei kajastu erakonnas – Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on juba vandunud, et tema juhtimisel ei saa Isamaast liberaalset erakonda – ega valitsuskoalitsioonis, mis talub Parempoolsete hinnangul üht äärmuspopulistlikku osapoolt?

Alustuseks võiks Seederile ja erakonna juhtkonnale soovitada loobumist uue ühenduse pisendamiskatsetest, seades neid ühele pulgale erakonnas tegutsevate noorte, seenioride ja värskelt loodava (hetero)perede ühendusega, kelle koondumise alused on ilmselgelt teised. Parempoolsete kriitikat tasub võtta tõsiselt, sest kes teaks paremini häirekella lüüa, et Isamaa on takerdumas minevikku, kui mitte keskmisest aktiivsemad erakonnaliikmed ise.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee