Foto: TH
Mart Soidro, literaat 23. juuli 2020 17:09
40 aastat tagasi toimunud Tallinna purjeregatt pole kadunud ajaloo kolikambrisse, kus oleks ehk tema õige koht, vaid tekitab jätkuvalt vastakaid tundeid. Sportliku poole pealt pole midagi hõisata – 1980. aasta purjeregatt oli kõige kesisema konkurentsiga regatt pärast 1948. aasta Londoni olümpiamänge.

Selle vahega, et kui Londoni olümpiaregatil osalesid kõik 23 riiki oma lipu all, siis Tallinnas kõigest 17 – Taani, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia ja Šveits seilasid olümpialipu all ning 4 viimatimainitud riiki ei pidanud võimalikuks osaleda avatseremoonial. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud! Suurbritannia, Prantsusmaa, Austraalia ja Uus-Meremaa võistlesid küll Moskvas, kuid ei tulnud okupeeritud Tallinna lahele olümpiamedaleid jahtima.

Küllap on see on minu pahatahtlik nägemus, seetõttu kuulakem ära ka teine pool!

„Koos varuvõistlejatega oli purjetajaid kokku 199, kõige rohkem Finnidel (21 paati) ja kõige vähem Solingutel (10). Olid kohal sellised suured purjetamistavadega maad nagu Taani, Rootsi, Holland, nende kõrval olümpiakogemusi saama tulnud Küprose, Zimbabwe ja Guatemala purjetajad. Toreda töö ja ühise pingutuse viljana võib julgelt öelda: 1980. aasta olümpiaregatt õnnestus nii sportlikust kui ka organisatsioonilisest küljest,” kirjutas ajakiri Kehakultuur (nr 16, 1980).

Olen elu jooksul lugenud tuhandeid spordiartikleid, aga see on esimene kord, kus ei öelda, palju oli võistlejaid, vaid palju oli osalejaid koos varuvõistlejatega. Ja Zimbabwe ja Guatemala purjetajatest polnud ma kuulnud ei varem ega hiljem pärast Tallinna purjeregatti.

Nali naljaks. Tallinna lahel seilas 40 aastat tagasi 154 purjesportlast. Võrdluseks: 4 aastat varem osales Kingstonis 256 ja 1972. aasta Kieli olümpiaregatil 318 purjetajat. 

Eestlastest lõi kaasa Tõnis Lukas

Minu tollases tutvusringkonnas ei tekitanud purjeregatt sportliku poole pealt erilist elevust. Üks põhjustest oli see, et ühtegi Eesti sportlast olümpiaregatile ei pääsenud. Viimase hetkeni oli lootus, et äkki Aare Kööp Finn-klassis siiski pääseb. Aga N Liidu koondises eelistati näha Andrei Balašovi, kes võitis pronksmedali. Kööp läks ajalukku sellega, et laenas isikliku purje olümpiavõistluseks Esko Rechardtile, kes seilas sellega kullale. Nii et olümpiaregatil kõlas ka Eesti hümn. 

Eesti NSV sportlasi on N Liidu koondises seevastu küllaga. Tallinlased Vladimir Ignatenko ja Sergei Ždanov tulid klassis 470 kümnendaks ja soodimees Aleksandr Zõbin, kes varem oli Ain Pomerantsiga 1975. aasta medaleid noppinud, Tornaado klassis neljandaks. Ja see pole sugugi veel kõik. Tallinlane Nikolai Poljakov jõudis soodimehena Soling-klassis pjedestaalile. „13. aprill 1975. a. leidis aset sündmus, mil purjetaja Poljakovist sai tallinlane. Malle naeratab...”, alustas pärast Poljakovi medalivõitu Spordileht oma artiklit „Teine katse tõi hõbeda”.

Nii ongi 40 aastat pärast olümpiaregatti – mõneti ootamatult – saanud Tõnis Lukasest, meie kultuuriministrist, tuntuim elusolev eestlane, kes olümpiaregatil kaasa lõi. Nojaa, olümpiatule süütas küll 17-aastane Vaiko Vooremaa, aga ta on püsinud varjus ega taha seda sündmust eriti meenutada. Tõnis Lukas oli samuti n-ö tehniline töötaja, nagu Rain Rosimannus omal ajal koalitsiooniläbirääkimiste ajal – harjutas lippudega ringi käimist ja lipuheiskamist.  

„Ma mõtlesin kogu aeg sellele, et punalipp jõkke visata, kuid see tegu jäi tegemata,” meenutas Tõnis Lukas purjeregati lõputseremoonial punalipu hümni saatel masti tõmbamist. „Kui me teame, et sealsamas olümpiaküla lähistel represseeritakse teisitimõtlevaid inimesi, siis tuleb ka poliitilised küsimused tõstatada” (Kroonika, 26.07.2012). Ma arvan, et see oli taktikaliselt küps käitumine, et Tõnis punalippu jõkke ei visanud. Selle eest oleks keskkooli lõpetanu pandud vangi. Istunuks paar aastat türmis, ja kas tal olnuks pärast seda üldse pealehakkamist korraldada 1988. aastal Tartu muinsuskaitsepäevi? 

Aga Lukasel on selles osas loomulikult õigus, et ajal, mil purjeregatiks valmistuti, algas Eesti NSV-s uus repressioonilaine. 13. märtsil arreteeriti ülikooli endine õppejõud Jüri Kukk ja 29. aprillil Mart Niklus. Viimane jõudis laulva revolutsiooni ajal tagasi koju, Jüri Kukk aga suri näljastreigi tagajärjel Vologda vangilaagris 27. märtsil 1981. Samal aastal arreteeriti Johannes Hint, kes suri samuti vangilaagris. Just olümpiamängude ajal vahetus meie haridusminister – Ferdinand Eiseni asemel sai ametisse Elsa Gretškina. Kui septembris kooli läksin, levis õpetajate hulgas uudis, kuidas Gretškinale „imponeerib Juhan Liiva looming”.

Igatahes on siin mõtlemisainet meie Venemaa suunal tegutsevatele ärimeestele, kes on nördinud, et me ei oska Tallinna olümpiaregatti turundada ja sellelt kasu lõigata. Või nagu ütles mu varalahkunud sõber Mart Nutt 20 aastat tagasi: „Eestile pole auks ega kuulsuseks, kui teise riigi pealinna olümpiaregatt viidi läbi okupeeritud Tallinnas. See on alandav” (Eesti Päevaleht, 22.07.2000).

Igas halvas on ka midagi head

Olümpiaregati apologeetidel on tuline õigus, kui nad väidavad, et kui me poleks kuulunud vennalikku perre, näinuksime Tallinna olümpiaregatti nagu jänes oma kõrvu. Selle eest tuleb tänada muidugi seltsimees Brežnevit, kes väidetavalt oli Moskva olümpiamängude idee autor.

Kuigi olümpiaregatt kujunes kirbutsirkuseks, sai Tallinn täiesti uue ilme. Ehitati teletorn, kaasaegne lennujaam ja 28-korruseline Olümpia hotell. Need ehitised funktsioneerivad tänapäevani. V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee on terve see sajand räämas olnud. Seevastu 632 voodikohaga laevakujuline olümpiahotell tiksub vaikselt edasi. Teisipäeval päevitas ühel rõdul isegi üks soomlastest vanapaar. Viru hotelli vastas olnud postkontorist on saanud kaubanduskeskus. Vanemad inimesed ehk mäletavad, et postkontoris oli ka uhke eskalaator, mis kunagi ei funktsioneerinud. Välja arvatud „Igihalja vaatemängu” ajal, mis valmis Ita Everi 50. juubeliks 1981. aastal.

Avastasin vanu ajalehti sirvides, et olümpiaregati kultuuriprogramm oli meeldivalt rahvuslik. Pirita kloostris esines Heino ja Tõnu Kaljuste juhtimisel Ellerhein, Dominiiklaste kloostris etendati Juhan Peegli kirjanduslikku paroodiat „Verine John”. Estonias esietendus Veljo Tormise kantaat-ballett „Eesti ballaadid”. „Kui olümpiat ei oleks olnud, siis poleks ka ballaade, enamjagu suuremaid teoseid on olnud tellimusteosed,” tõdes autor. Linnahallis tegid mürtsu Jaak Joala, Tõnis Mägi, Laine, Fix, Apelsin ning vokaalinstrumentaalansambel „Molodõje Golosa”. Noorsooteatri väikeses saalis esitati kompositsioon Johannes Vares-Barbaruse luulest. Ilmselt Eesti NSV 40. aastapäevaks.

Ja last but not least – tänu purjeregati korraldamisele räägiti välismaailmas 1979. ja 1980. aastal Eesti okupeerimisest N Liidu poolt rohkem kui eelnenud kümnendil kokku. Ja hakkajad mehed, kelle jaoks riigikord on teisejärguline, said end teostada. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Tallinna linn koos Eesti Olümpiakomiteega tähistabki 29. juulil 40 aasta möödumist olümpiaregati toimumisest Tallinnas, süüdates taas olümpiatule. Minul isiklikult pole põhjust väga hardaks muutuda, aga seda tahaks küll, et need koledad ajad ei tuleks iialgi tagasi.