Juhtkiri | Laenumiljardid pudenevad näppude vahelt 

Otsa tegi lahti Eesti Panga endine president Ardo Hansson, kui ta ütles, et 5 miljardiga finantseeritakse juba otsustatud asju, mis ei jäta puhvrit muude lennukate ideede elluviimiseks. Talle sekundeeris Eesti Pank: kui selle aasta riigieelarve puudujääk on 2,5 miljardit, järgmisel aastal miljard, ning juurde liita Kredexi ja maaelu sihtasutuse kaudu väljastatavad laenud ning riigiasutuste omakapitali suurendamine, siis ongi juba kogu raha läinud. Teisisõnu: lapitakse suuresti auke, mitte ei kulutata laenuraha sinna, kus see võiks tulevikus hakata tagasi teenima.

Pigem terendab tulevikus kulude suurenemine, sest näiteks riigipoolsete maksete peatamine teise pensionisambasse, mis säästab valitsusele praegu kena kopika, tuleb hiljem koos saamata jäänud keskmise tootlusega pensionikogujatele tagasi maksta. Maksurahu lubanud valitsus on pealegi endal ise võimalikud tuluallikad läbi lõiganud: kuidas tulla lagedale näiteks jutuga kütuseaktsiisi tõstmisest, kui seda alles langetati? Sama kehtib alkoholiaktsiisi kohta, mille tõstmine paistab end Jevgeni Ossinovski alkoholipoliitikale vastanduvale võimuliidule suisa poliitilise tabuna, mis sest, et alkoholi tarbimine on kahetsusväärselt tõusujoones ja mingisugune riiklik sekkumine on seega põhjendatud.

Ootame valitsuselt pikemat vaadet kui nelja-aastane valimistsükkel, mis lubab hellitada lootust, et maksutõusud ja kärpekavad on alles järgmise valitsuse mure. Probleemidega tuleb tegelda eos, sestap tuleb tervitada, et valitsus on kriisiotsuste arutamiseks kokku kutsunud eksperdikogu, kuhu kuulub ka eelnimetatud Hansson. Nõu küsimine ei tähenda aga, et seda ilmtingimata järgitakse.