Kommentaar

Otto Oliver Olgo | Maksaks tuhat eurot autokoolile, kui õpetataks mõistlikult kihutama 

Otto Oliver Olgo, pikk kommunikatsioonispetsialist, 10. juuli 2020 17:46
Kiirendus nullist kahesajani - oled sa roolis, kõrvalistmel või tagaistmel - on tõeliselt ohtlik ja võimas kogemus. Oleks nõus maksma autokoolidele peale, kui nad õpetaks baaskursusel kiire auto valitsemist. Vähemalt ringrajal.

Et linnas pole sellise kiirusega midagi mõistlik teha, teab vast igaüks, välja arvatud ehk mõned küsitava mõtlemisvõimega Laagna kihutajad. Pigem võiks arutada julgemalt 40 km/h üldpiirangu kehtestamist, ütleb liikluskultuuri kogemus Tallinna tänavatel. Ka paljud maanteed ei ole nii heas seisus või teed on liiga käänulised, et katsetada kiirendusega tekkivat tunnelivisiooni-efekti. Ometi leidub üksikuid teid ja võimalusi, kus võiks aeg-ajalt gaasi põhja vajutada. Eesti rahvastikutihedus on ju Euroopa madalamas otsas.

Vabadusi juurde, mitte vähemaks

Alati on lihtsam muidugi piiranguid ning kiirustakistusi juurde kruvida. Nii on ju elud kaitstumad ja liiklusõnnetuste statistika näeb eeskujulikum välja. Eestlaste puhul ei pea piirangute kruttimise puhul ka kartma erilisi proteste ega mõjusat kriitikat - meie rahvas koguneb märgilise protesti nimel heal juhul paar korda kümnendis ja ka siis on põhjuseks mure, et tagaaeda ehitatakse mõni tehas.

Teisalt reedavad Facebooki grupid ning Ott Tänaku uudiste ülekoormav mass, et masinate armastajate kogukond on Eestis lai ja võimas. Teoorias võiks 20datel sealt tulla mõni algatus, mis taotleb vabadust juurde. Isegi kui see tuleks oma tärnikestega.

Üks tärn võiks ideena olla, et inimesel on õigus kihutada riiklikult märgitud maanteelõikudel ning ringradadel, kui ta on läbinud autokoolis spetsiaalse täiendkursuse või võtnud mahukama, kiiret sõitmist õpetava baaskursuse. Selle kursuse juurde peaks käima ka vaimne, psühholoogiline kontroll, mis aitaks hindajal mõista, kuidas inimene käitub adrenaliinist tulvil olukorras. Lisaks peaks nn kihutamistestid demonstreerima, et inimene tunneb nüanssideni auto toimimise üksikasju ning füüsikareegleid.

Teine tärn võiks ideena olla, et nõndanimetatud kihutamislõikudel on andurid, mis suudaks hinnata kihutajate “sooritusi” - kui juht suutis soorituse ajal veenvalt autot kontrollida ning pigem vältida ohtlike olukordade loomist, on kõik okei. Kihuta aga edasi, täkk! Kui andurid tuvastavad, et mõni juht kasutas kihutamise ajal küsitavaid manöövreid või liikumisjoont, mis ei olnud optimaalne, saab too konkreetne juht sellest teada ning korduva veamustri tekkimisel kaob õigus kihutada. 

Tärnikesi saab juurde mõelda. Küllap minust targematel on terve posu ideid, kuidas luua “mõistliku kihutamise” printsiibid ja protokollid.

Eesti uus visiitkaart - videomängud

Ma näen ka võimalust kaasata kihutamissõiduõppesse videomängutootjaid. Võidusõidusimulaatoritel puudub nn “persetunnetus”, mis tekib päris elus auto juhtimisega, aga õige mitu simulaatorit suudavad nüüdseks enam-vähem realistlikult anda edasi kogemust, kui keeruline on kiiret autot valitseda:

●       asfaldi või kõvakatte peal, kuivas või libedas,

●       kruusa peal, kuivas või libedas,

●       kurvides (ka laugetes, kui kiirus on piisav ja G-jõud rakenduvad) ja

●       sirge peal, sõltuvalt automudelist ja -tootjast.

Simulaatorites saab nüüdisajal tutvuda, kuidas mootoridetailide väljavahetamine mõjutab auto kiirendust nii 50-120 km/h vahemikus kui ka 120-200 km/h vahemikus. Saab kiirelt katsetada, kuidas mõjutab auto juhitavust lisaraskus või auto kergemaks tegemine. On võimalik tuunida käiguvahetust, piduriklotside efektiivsust eri kiirustel, rataste pöörlemist eri kiirustel. Võimalusi on tohutult. Ja seejärel saab uusi teadmisi rakendada näiteks virtuaalsel Nürburgringi ringrajal, kus on nii sirgeid, laugeid kurve, järske kurve, langusi ja tõuse.

Kui kihutamise teooriaõppe hulka kuuluks simulaatori peal intensiivne katsetamine ja mängude üleriigiline tellimus, võib see koostöö (ühes aktiivsete promootorite, nagu näiteks Tänaku ja vormelipiloodi Jüri Vipsiga) tuua kaasa vastastikuse reklaami, millest praegu saab ainult unistada. Videomängu Forza Horizon 7 lisakaart, kus saaks vabalt ringi sõita-krossitada-võidu sõita mitmesaja eri autoga, võiks olla “juhuslikult” Eesti, mitte Šotimaa mäed või Utah’ osariigi kõrbed. Colin McRae rallimängust “Dirt” võiks leida kiiruskatsed Võrumaa teedel. Gran Turismosse jõuab eestlaste arendatav Nobe elektriauto, mille virtuaalostmise puhul saab videomängur ekraanilt teada, et Eestis võib sellega kihutada 200 km/h teatud maanteelõikudel (ja ringrajal). 

Ei tasu alahinnata videomängude kasvavat majanduslikku-kultuurilist mõju. Kihutamisõigusest võib saada üks Eesti visiitkaarte e-asjaajamise, Arvo Pärdi loomingu, ilusate naiste ja rabade kõrval. Ilmaasjata ei levi sotsiaalmeedias laused “elu on GTA”* või “gg wp”.** 

*elu on GTA - viide mängule Grand Theft Auto, kus mängija kontrollib virtuaaltegelast või -tegelasi, kes saavad virtuaalmaailmas teha vaat et kõike, mida hing ihaldab. Sealhulgas kihutada Lamborghini- või Hummeri-suguse autoga maanteel 300 km/h. 

**gg wp - lühend ingliskeelsest väljendist “hea mäng, tublisti mängitud”, mida kasutatakse viisakusavaldusena, kui üks tiim on virtuaalse lahingu selgelt võitnud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee