Kommentaar

Voldemar Kolga | Kas maasikal on rahvus? (1)

Voldemar Kolga, psühholoog, 10. juuli 2020 17:46
Maasikate ost on kõige rahvuslikum, isegi patriootiline tegevus. Me tahame teada, kas on ikka kodumaine maasikas. Eesti maasika ostmisel hind ei mängi suurt rolli, erinevalt teiste kaupade ostmisest.

Näiteks ei ole tähtis, mis maalt on tulnud banaan, hind aga mängib rolli. Ei ole tähtis, kas banaan on  Ecuadorist või isegi Indiast. Samuti ei pea kingad olema tehtud Itaalias või Saksamaal, ostame ka Hiinas tehtuid. Maasikas on aga eriline toode.

Muulasest maasikas

Ostad Eesti maasika ja oledki hea Eesti vabariigi kodanik. Maasikas on osa rahvuslikust identiteedist, mitte lihtsalt mari. Eelista eestimaist! Ehk ära osta Kreeka, Hispaania,  Türgi ega Poola maasikaid, osta Eesti maasikaid! 

Ma jälgisin,  kuidas toimub turul maasikate ostmine. Kõrvuti on kaks müügipunkti. Ühes müüdi  „Polkat“, teises „Asiat“. Ei pea eriti tark olema,  et ütelda kus oli rohkem ostjaid. Muidugi „Polkat“ taheti rohkem kui „Asiat“. Viimase müüja ütles, et ostjad kahtlustavad, et maasikad  ei ole Eestist, kuigi olid tegelikult Räpinast. 

Asi on selles, et nimi „Asia“ tekitab kahtlusi, äkki on maasikas toodud siia Hiinast. Segadust tekitab veel  asjaolu, et „Asia“ on suurem, särasilmsem kui „Polka“. Maasikaostjad on suured kahtlustajad, kuna kardavad, et neid petetakse. Eesti maasika asemel saavad midagi muud. 

Maasika ostmisel ei ole suurt tähtust hinnal, peamine on rahvuslik, isegi rassiline puhtus. Inimesed ei lähtu ostmisel kvaliteedist, vaid toote päritolu maast. Eeldatakse, et Eesti maasikas on parem teiste maade omast. Lihtne mõte. Maasikal oleks nagu  rahvus. Rahvuse määramine on aga keerukas protsess. Tuleb tõestada, et oled puhas  eestlane, mitte muulane.

Tõupuhtuse kontroll

Maasika rahvuslikku puhtust on hakanud rahva rõõmuks uurima teadlased. Tullakse vastu rahva soovidele teada saada kogu tõde maasikate päritolu  kohta. ERR Novaator  (Merilin  Pärli, 17.06. 2020)  teatab, et meie teadlased on hakanud otsima Eesti maasikate tegelikku olemust. Appi võetakse sarnane aparaat, mida kasutatakse haiglates liigeste ja muude siseorganite uurimiseks. Näete,  kui tähtis on maasikas.

Indrek Reile, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi vanemteadur selgitab, et  eesmärgiks on mõõta ära kõigi maasika sees olevate signaalide summa, mis moodustab maasika keemilise koostise sõrmejälje. Ei tea, miks ta kasutab sõrmejälje mõistet, maasikatel ei ole ju sõrmi. Küllap viitab ta detektiivi tööle. 

Kui  tundmatu maasika sõrmejälg teada-tuntud Eesti marjadega ei klapi, võib kahtlustada importtoodangut. Tuleb omad maasikad eristada võõrastest. Uurimus lähtub teooriast, et Eesti maasikatel on kindel sõrmejälg, mida ei saa segi ajada teiste maade maasikatega.  Ma ei küsi, palju läheb maksma teadmine, et pistan suhu tõupuhta Eesti maasika.

Samamoodi mõeldi ka eestlastest, kes olid siia tulnud juba 5000 – 10000 aastat tagasi, et nad olid  „valmis“ eestlased. Tänaseks on selline maailmapilt aegunud. Valter Lang (2018) raamatus „Läänemeresoome tulemised“ näitab, et meie tulemine idast ja eestlaseks saamine  oli pikk ja  mitmetahuline protsess. Eestlaseks nii kultuuriliselt, keeleliselt ja geneetiliselt saadi tuhandete aastate jooksul. Ei olnud nii, et siia tulid  eestlased. Oleme segude segu! Eestlane saab kogu aeg kellekski teiseks, isegi eurooplaseks, kui valitsus ei hakka takistama saamise protsessi.

Tulles tagasi aedmaasikate juurde, siis oleks rumal arvata, et on olemas tõupuhtad Eesti maasikad nagu tõukoerad. Maasikatel  nagu eestlastelgi on pikk ajalugu. Teatakse, et Rooma imperaatorid maiustasid maasikatega. 19. sajandil sõid mõned meie mõisnikud isegi talvel maasikaid (köetavad kasvahooned olid olemas). Lihtrahvas hakkas maiustama maasikatega 30ndatel aastatel, tänu aianduskooperatiividele hakkasime maasikaid ise  kasvatama.

Suured maasikajamad, mis tekitatud valitsuse poolt, on andnud suure hoobi rahvustundele. On häbiväärne, kuidas on toimitud maasikatega. Kui maasikas on tõesti nii armas, siis on häbiväärne, et jäeti põllule roiskuma. Rahvuslik tunne, mis maasikatega seotud,  sai kõva hoobi.

Maasikas kosmopoliitseks

Mul on riukaga  ettepanek. Loobume üldse maasikate märgistamisega päritolumaaga. Peamine, et maasikas oleks maitsev. Kahjuks sain ka Eesti maasikaid, mis ei olnud kõige paremad, s.o. kvaliteet  on määrav, mitte riik. Pealkirjas esitatud küsimusele vastan eitavalt: maasikal ei ole rahvust.

Lõpetuseks selline mõte. Meie teadlased võiksid luua maasikasordi, mis ei rikneks põllul, kui Ukraina noppijaid ei jätku, selle asemel, et uurida maasika sõrmejälgi. Muidugi kui nende uurimus õnnestub, siis saab hakata uurima kanade, sigade ja teiste sõrmejälgi, tööd jagub mitmele põlvkonnale. Saab teada, et äkki on tibudel ja põrsastel Venemaa ja Hiina sõrmejälgi ning enam ei ole korrektne  kasutada Eesti lippu toote tähistamisel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee