Seisukoht

Seisukoht | Vajame ühiskondlikult aktiivseid sportlasi 

Mart Treial, spordireporter, 6. juuli 2020, 19:25
Foto: Stanislav Moshkov
Nagu näeme, on koroonapausi järgne profisport läbi imbunud rassismivastasest kampaaniast. See, et tippsportlased juhivad tähelepanu ühiskondlikele probleemidele (mitte segi ajada poliitikaga!), on ainiti tervitatav. Lausa tänuväärne.

Miks? Näiteks seepärast, et nende sõnum levib potentsiaalselt suurema ja/või teistsuguse – sõltub mõistagi sportlasest – auditooriumini kui mõne spetsiifilise huvigrupi või teadlase oma. Teiseks, mulle tundub, et see puudutab hingekeeli teise nurga alt, sest poolehoidjad püüavad tihti oma lemmiku(te)ga samastuda, otsida ühiseid puutepunkte. Olgu selleks kodukant, lemmiktoit või miks mitte jagatud arvamus mõnel olulisel teemal.

Eestis näitab head eeskuju Kelly Sildaru, kes on võtnud südameasjaks keskkonnateemad ja julgustab inimesi muu hulgas asju taaskasutama, et vähendada ökoloogilist jalajälge. Mõelda vaid, kui Eesti üks populaarseim kodanik Ott Tänak raiuks järjepidevalt, et kiiruse ületamine ja purjuspäi auto juhtimine pole okei. Ükski fänn ei tahaks ju oma käitumisega maailmameistrile pettumust valmistada, või mis?

Näib, et (spordi)maailmgi on atleetide aktivismiks üha paremini valmis. Aastal 1968 visati 200 meetri olümpiavõitja Tommy Smith ja pronksimees John Carlos Mehhikos olümpiakülast välja, sest nad protestisid poodiumil USAs lokkava rassismi vastu. Nüüd otsib rahvusvaheline olümpiakomitee võimalust, kuidas atleedid saaksid meelsust avaldada, austades olümpiavaimu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee