Olen naine ja ütlen, et see ahistamise jutt ajab oksele. Need niinimetatud "kannatajad"- tulge oma nimedega siis välja. Kui mind oleks ahistatud, siis ma ei kardaks. See näitab milline see kannataja tegelikult on. Normaalne inimene ei pöördu ajakirjanduse poole, vaid on olemas ka politsei. Häbi sellele "kannatajale". Eeldan , et see on kättemaks, vastupidi- ju teda ei pandud tähele ja ei kantud kätel... Üks "ahistajaks" nimetatud sai juba kohtus õiguse. Küllap juhtub siin sama, ainult, kas kättemaksuks ikka peab ennast NII MADALAKS tegema.
Ebainimlik on just see, et Aivar Mäe on artikliga surnuks löödud enne kui üldse mingigi õige samm oleks astutud. Piisab sellest artiklist ja inimese elu on igaveseks või pikaks ajaks hävitatud. Ahistamise ohver oleks pidanud pöörduma politseisse, mitte ajakirjandusse. Oleks olnud ka võimalus rääkida kolleegidega ja ühiselt pöörduda Aivar Mäe poole. Oleks saanud ka anonüümselt talle teatada, et selline käitumine meie arvates on sobimatu. Väga palju oli võimalusi asju klaarida normaalselt. Ette hoiatamata kirves selga lüüa on ebainimlik ja vale nii väikse kui suure päti suhtes.
Inimlikkus on juba ammu asendunud töökoha kaotuse hirmuga. Inimikkusel ei olekohta isikliku kasuahnuse kõrval. Inimlikkus on asendunud karmi olelusvõitlusega.
Kõigepealt tuleks selgeks saada, mis see ahistamine siis on! Kolleegi kaelusest sissepiilumine ja lõõp? Või siis püüd kätt ebasobivasse kohta toppida? Või siis üritus koguni aluspesu eemaldada? Kas on midagi tohutult vägivaldset juhtunud? Minu arusaamisel vägistmist või -katset küll pole toimunud. Lõõp pole ahistamine, vähemalt mitte sel määral, et inimene ajakirjandusega maatasa teha. Kas mingi tehasedirektori selline materdamine oleks sellise toimega, kui ühiskonnas sellise tuntusega inimese puhul? Inimese elu on mutta taotud ilmselt üpris vähese pärast.
KOMMENTAARID (9)