Kommentaar

Mart Soidro | Jüri Pino peale mõeldes 

Mart Soidro, literaat, 2. juuli 2020 20:04
Foto: TH
3.juulil möödub 50 aastat mitmekülgse ja omapärase kirjamehe Jüri Pino sünnist. Sõnameister jõudis olla ka Õhtulehe toimetaja ja arvamustoimetuse juhataja.

Kui me täpselt aasta tagasi Jüriga Pärnamäe krematooriumis hüvasti jätsime, mahtusid vaevu-vaevu kõik leinajad suurde kabelisse ära. Õlg-õla tunne valitses ka hiljem Kuku klubis, kus me vana võitluskaaslast mälestasime. Jüri ei jätnud kedagi külmaks. Teda võidi armastada või põlata, seda õhtu edenedes isegi ühe ja sama isiku poolt.

Samal teemal

Muide, mõnes mõttes käis Pino surmani oma kuulsa isa Olev Antoni jälgedes. Selle vahega, et kui Olevi matused olid tema 63. sünnipäeval (24. september 1998), siis Jüri jõudis finišisse 14 aastat varem, oma 49. sünnipäeval.

Natuke kõhe mõeldagi, et nägin pealt ühe omapärase kirjamehe ajakirjanduslikku algust ja lõppu. 1988. aastal ajakirjandusosakonda vastu võetud kursusel polnud Pino sugugi ainus täht. Kui ma hakkaks kõiki Pino kuulsaid kursusekaaslasi siin üles lugema, saaks leheruum peagi otsa. Nii et ma piirdun üksnes tema parima sõbra Andrus Kivirähkiga.

Meie esimene kohtumine Pinoga 1988. aasta sügisel Rudolf Pälsoni tänav 14 ühiselamus algas kurjakuulutavalt. Vana tegijana astusin ühele turris juuste ja jämedat häält tegevale jõmpsikale ligi ja tutvustasin ennast.

„Ega sa ise selles ju süüdi ei ole,” lohutas Pino mind ninnu-nännutavalt.

No mis sa oskad selle peale kosta?

Aga seda oli kohe näha, et korralik kultuurikiht oli tal juba ülikooli astudes. Kippus kohe oma eruditsiooni tõestama.

Spikker kirjamehe pärandi uurijatele

Kardan, et elu lõpus ei mäletanud Jüri enam täpselt isegi, kus ta enne vabakutseliseks hakkamist oli töötanud. Õnneks on meile abiks Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna teatmeteos „Verbum creat omnia / Sõna loob kõik” (2004), kus kõik kenasti kirjas:

Jüri Pino sulest nägi ilmavalgust 4 raamatut. 2003. aasta suvel ilmus Õhtulehes kahasse Karl Martin Sinijärvega 54-osaline järjejutt „Sigalahe suvi”, mis Varraku kirjastuse kaudu 2005. aastal ka laiema üldsuseni jõudis. Ajaraisuromaan, nagu autorid oma teost ise nimetasid. Kuna ma nägin selle valmimise köögipoolt - kirjamehed kirjutasidki seda emma-kumma köögis-, siis objektiivsuse huvides ma pikemalt sellel ei peatuks.

2010. aastal ilmus Pinolt enese- ja ühiskonnakriitiline „Kohatäide”, kus autor kirjeldab oma tööd ja tegematajätmisi Tallinna volikogus. Poliitikahuvilistele oli see kerge pettumus, sest Jüri oli pääsenud küll Erki Noole asendusliikmena volikokku, kuid selle asemel, et tööd murda, oli ta seal kõige suurem puuduja ega esinenud ühegi sõnavõtuga.

Kompositsioonilisest aspektist pean Pino kõige paremaks teoseks kokaraamatut „Sakuska” (2010), kus harrastuskokk jagab nõuandeid, kuidas väärikalt viina võtta ja mida peale haugata. Selles on tunda tõelise meistri kätt! „Teise päeva toidud” (2011) on „Sakuska” mõtteline järg - kuidas teha süüa siis, kui peolaual on riismed, kapis tühjus ning peas valu. Veidi lahjem värk, nagu teisel päeval ikka.

Varalahkunud sõbra ajakirjanduslikule loomingule hinnangu andmisega olen veidi kimbatuses - kõigepealt vajaks see omanäoline, kuid eklektiline kirjasõna süstematiseerimist.

Kuhu ta kõik ei kirjutanud? Isegi väljaannetesse, mida tema sõbrad pidasid põlastusväärseks (90ndatel erootikaajakiri Sexer, hiljem rahva poliitikaleht Kesknädal).

Jüri tundis end kõige kodusemalt kolumne kirjutades. Tihti oli neis lugudes küll vaid üks mõte, aga kuidas see serveeritud oli! Nii mõnelegi tundus, et kirjamees „pani nii nagu torust tuli”, aga tähelepanelikumal lugemisel selgus, et see polnud sugugi nii. Tsipake soola, tsipake pipart. Nojaa, mõnikord soolas üle, aga kellega seda ei juhtuks. Jüri ei olnud eriti agar oma oponentide väidete kummutamisega. Vastas tihti vaid: „Möh!”

Lugude viimistlemisega Pino silma ei paistnud. Oli pigem Lutsu, mitte Tuglase tüüpi kirjutaja. Ja küllap suutnuks ta eelmise vabariigi ajal ka Lutsuks kehastuda. Taaruda Taaralinnas ringi ja tutvustada ennast Tuglasena. Ja kui Tuglase-proua teda noomima tulnuks, parastanuks vaeste ja positsioonita inimeste eestkõneleja: „Ah-ah-ah, kas on nüüd hea? Mind on terve elu lakkekausiks peetud.”

Valguses ja varjus

Istusime ühel Pino sünnipäeval Nasta ja Jüriga nende Välja tänava korteris varavalgeni. Suvine aeg ju. Põhiliselt rääkisime, keelt kastsime harva. Nende suhted olid erilised. Vast kõige paremini on need üles tähendanud Madis Jürgen (Eesti Ekspress, 30.04.2011).

Hooti jätkus Jüril armastust paljude naiste jaoks. Seda eriti õhtu edenedes. Sõprade jaoks, kes teadsid, et Pino suutis sulanduda (sukelduda) igasse seltskonda, oli see tavapärane pilt, kuidas Jüri nagu orangutan suvalist daami musutama ja kallistama kukkus. Mõni nägi sülle võtmises ka algaja rammumehe esimest maadlusvõtet. Mõni hakkas seepeale valju häälega nutma, aga näiteks Kristiina Ehin, kes elas siis Lõuna-Eestis, säilitas külma närvi ja tegi emotsionaalsele kirjamehele kiiresti selgeks, et Jüril vedas - Lõuna-Eesti naised käivad tavaliselt nuga vöö vahel... Kui Jüri poleks tänaseks oma kombeid muutnud, lasuks ta pea kohal kindlasti mõni ahistamissüüdistus. Ka poliitkorrektsus oli tema jaoks tundmatu mõiste.

Nii paradoksaalne kui see ka pole: Jüri oli õigeusklik, aga ristiinimese kombel ta elada ei osanud. Ja selle sajandi alguses tegi ta oma lõpliku valiku. Piltlikult öeldes pani ta mängupõrgus kõik žetoonid punasele väljale, aga kuul jäi pidama mustal numbril. Seda musta masendust ta välja ei näidanud, seda võis aimata vaid tema pingutatud lõbususest. Hing nuttis. Tegi hambad ristis korduvalt kuuldud nalju ja jorises vanu lugusid.

Paraku ei lubanud Jüri eneseuhkus valikut kahetseda ega midagi muuta. Jonnis vapralt edasi ega vaimustunud viimastel aastatel enam millestki.

Tekkisid uued sõbrad.

Sellest on kindlasti möödas juba kümme aastat, kui arutasime Pinoga, kuidas me võiksime tähistada oma 50. sünnipäeva. Minu juubelile Pino paraku ei jõudnud. Hakkas hommikul liiga vara juubilari peale mõtlema, nagu hiljem kuulsin.

Mina?

Lähen Pärnamäele. Taskus kalmuküünal, mis põleb vähemalt 50 tundi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee