Seisukoht

Seisukoht | Inimeste loovus on kadunud 

Carolin Liis Tamm, suvereporter, 26. juuni 2020, 20:42
Enne, kui olen jõudnud oma ajurakukesi liikuma suunata, haaran kätte telefoni, et otsingumootorisse sisestada: „mida jaanipäeval teha“ või „kuidas oma tuba sisustada“ või „kassi joonistamine". Nutitelefon käe juures on muutnud ise mõtlemise ja loova lähenemise väga keeruliseks. 

Lapsedki veedavad praegu tunde ekraanide ees selle asemel, et õues puuokstest mõõku valmistada või tigude võidusõite korraldada. Võimalusi mängimiseks on sadu kui mitte tuhandeid, aga lapsed mängivad ka lasteaias arvutis olemist. Muidugi on mugav ekraanile jooksma panna multifilm või lahti võtta telefonimäng, aga ilma ekraanita ei osatagi muud välja mõelda. Kuhu siis meie loovus kadunud on?

Mäletan hästi, kuidas vaid mõned aastad tagasi kirjutasin üles leiutisi ja joonistasin hunniku paberilehti igasugu tegelasi täis. Nüüd ümbrisevad mind päevad läbi vaid seadmed, millelt pilku pöörata on juba raske. Võib unistama jäädagi, et leiaks aega joonistamiseks või lihtsalt mõtete mõlgutamisekski. Inimestel lihtsalt pole aega loovad olla. 

„Mõtle kastist välja!“ kõlab tänapäeval justkui kõige keerulisem ülesanne, sest juba koolipingis surutakse meid kasti sisse. Kunstitunnis joonistatakse samu asju, kirjandis kirjutatakse vaid ühtedel teemadel ja kõiki õpilasi hinnatakse samamoodi. Kui oled asjale lähenenud teise nurga pealt, pööratakse pea viltu ja kästakse uuesti teha. Loov mõtlemine on takistatud, sest kardetakse eksida, aga pöörased ideed ei saagi ju tulla kasti seest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee