Kommentaar

Marju Himma | Elude ja musta värvi tõlgendamisest ajakirjandusuurija pilguga (1)

Marju Himma, Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor, 1. juuli 2020, 19:47
Foto: Pixabay
Pärast koroonakriisi on iga uus konfliktiteema avalikus aruteluruumis justkui värske tükk kasetohtu lõkkes – võtab tuld, aga põletab kiirelt näppe, kui seda käes hoiad. Ilmselt põletan näppe ka siinse kirjutisega, sest „musta“ teemal on viimasel ajal palju neid, kes kasetohutükikesi lõkkesse viskavad.

#BlackLivesMatter (BLM) ehk Mustad Elud Loevad on teemasilt, mis taaselustus mustanahalise Georges Floydi hukkumisega vahistamisel politsei tegevuse tõttu. BLM ei ole uus liikumine – juba 2013. aastal protestis see teismelise Trayvon Martini tapmise pärast. Sellegi surma põhjustas kogukonnavalve ehk abipolitsei liikme jõukasutus. Nüüd, enam kui seitse aastat hiljem, oleme ikka samas olukorras, kus USA politsei vägivaldsus viib inimese surmani. Millised kõrvalmõjud on taolistel liikumistel ühiskonnale – selle üle tasub pidada konstruktiivset ja kõiki pooli austavat arutelu.

Kas ainult mustad elud loevad?

Kõik elud loevad. Ja kui vaadata BLM liikumise ajalugu, siis algupäraselt oli see mittevägivaldne liikumine, mille eesmärk oli juhtida tähelepanu politse liigsele võimukasutusele. Tõsi, see tõukus peaaegu iga kord mõne mustanahalise surma saamisest politseiga kokkupõrkel. Kuid mitte ainult.

USAst pärit kolleeg (täpsustuseks olgu öeldud, et ta on valge keskealine mees) rääkis 2014. aastal politsei militariseerumisest ning liigsest jõukasutamises. Militariseerumine tähendas sõjaväelise otstarbega varustuse andmist politsei käsutusse. Liigne jõukasutamine aga võimupiiride sagedast ületamist POC (i.k people of colour ehk mitte valge nahavärviga) inimeste suhtes.

2015.–2016. aastal pidas briti väljaanne The Guardian andmevisualiseeringu vormis arvestust inimeste üle, kelle suhtes politsei on vägivalda kasutanud. Need andmed võivad olla praeguseks muutunud, ehkki toonaste andmete kohaselt oli politsei jõukasutuse tagajärjel absoluutarvude järgi kõige enam hukkunud valge nahavärviga inimesi, suhtarvuna miljoni elaniku kohta aga Ameerika põliselanikke.

Seega, kas on ikka nii, et ainult mustad elud loevad? Seda lahkas semiootilises arutluskäigus Mihhail Lotman, kelle sõnul tuleb tähelepanu juhtida rassismi diskursiivsetele juurtele. Diskursus on tõlgendus millestki, BLMi puhul tõlgendus musta nahavärviga inimestest kui eraldi hoolt ja tähelepanu vajavatest nõrgematest. Sellesse tõlgendusse on sisse kirjutatud valge inimese positsioon musta suhtes ning see ei peaks olema keskne, kui räägime politsei jõukasutamisest.

Ei ole vahet, kas tegu on n-ö musta, valge või mistahes teise eluga – kõik elud loevad, kellegi suhtes ei ole õigustatud alusetult kasutada vägivalda, alandamist või muul moel riivata inimese eneseväärikust. Need on kokkulepped, mille oleme omaks võtnud ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, Euroopa Inimõiguste konventsiooni ja oma riikide põhiseadustega.

Kas ajakirjandus liigub enesetsensuuri poole?

Mõistagi võib nüüd juhtuda minuga sama, mis juhtus Mani saare raadiojaama saatejuhi Stu Petersiga, kes samuti ütles, et kõik elud loevad, lähtudes sealjuures iseenda kui valge mehe tõlgendusest BLMi teemale. Peters kõrvaldati töölt ning algatati uurimine selle suhtes, kas ta on rikkunud ajakirjanduseetika koodeksit. Siinkohal tasub märkida, et Eestis kulub arvamusloona esitatud info sõna- ja arvamusvabadust käistleva seaduse, mitte ajakirjanduseetika koodeksi alla.

Viimase paari nädala jooksul on minult kui ajakirjandusuurijalt korduvalt küsitud, kas ajakirjanikud ja meediaorganisatsioonid tegelevad enesetensuuriga, kui vallandavad toimetajaid, kes on pannud „mittesobiva pealkirja“, eemaldavad oma arhiividest meelelahutussarjade osi, jätavad BLM teemad kajastamata või kajastavad neid „õiges“ võtmes.

Ajakirjanike (enese)tsensuur väljendub sageli nähtamatus ehk avaldamata jäetud sisus või raamistuses, mis jätab teatud aspektid lugudest välja.

Juuni esimesel nädalal astusid oma ametist tagasi Philadelphia Inquireri juhtiv ajakirjanik Stan Wischnowski ning New York Timesi arvamustoimetaja James Bennet. Mõlemad põhjusel, et avaldasid BLM liikumise suhtes kriitikat – mitte isegi olles selle vastu, vaid tuues välja selle negatiivseid mõjusid.

Kas seda võib nimetada enesetsensuuriks? Pigem mitte. Mõlemad ajakirjanikud kasutasid ajakirjanduslikku autonoomiat ning avaldasid kriitilise loo. Nad ei vaikinud, vaid avaldasid ning väljaanne teadis ju väga hästi, mis trükikotta läks.

Kui olla kriitiline nii suure väärtuspõhise liikumise suhtes, saab ajakirjandusväljaanne kahtlemata ebasoosingu osaliseks. Toimetuste otsus survestada neid ajakirjanikke lahkuma lähtus ühelt poolt väljaande seisukohtadega vastuollu minemisest, teiselt poolt oli vahest tegu osava populaarsustrikiga.

Wischnowski vallandamiseta poleks enamik inimesi kunagi kuulnud Philadelphia Inquirerist, nüüd aga lugesid seda inimesed üle maailma. Paraku kasutasid samasuguseid populaarsustrikke ka mitmed telekanalid ja produktsioonikompaniid, mis eemaldasid sarjade osi või tõstatasid arutelu, kas peaks eemaldama mõne osa, kuna selles käsitletut võis tõlgendada rassistlikult.

On see õige või vale – tegemata konkreetsele sisule analüüsi, ei anna hinnangut. Küll on aga alatu teha seda eesmärgiga koguda klikke või saada vaatajaid. 

Kas BLM kustutab kultuuri ja ajalugu?

Ei. Kustutavad inimesed, saamata aru, et ajaloo mitte-mäletamine ei tee seda olematuks, vaid teeb meid pimedaks eneseharimise ja tuleviku suhtes. Oleme Eestiski teisaldanud kujusid, mille tähendus on osale ühiskonnast olnud emotsionaalselt oluline, teisele riivav – kelle õigus jääb peale?

Või kas üks tegu kaalub teise üle? Kas Kadrioru parki imetledes mõtleme, et selle rajas mees, kes ühtlasi lasi maatasa põletada Tartu? Kas seepärast oleksime valmis hävitama Kadrioru parki? Vast mitte. Ehk oleks arukas võtta ajalugu teadmiseks, seda mäletada, teada selle konteksti ning püüda vältida tehtud vigu.

Kas BLMist on reaalselt kasu?

On. 2011. aastal alanud Araabia kevad oli üks esimesi, kus meediauurijad nägid, et sotsiaalmeedia võimestab kodanikkonda tegutsema. Ka BLM on üks sellistest liikumistest, mis toob välja väärtuskonflikti ning püüab seda arutelu tõstatamisega lahendada. Tõsi, sellega käivad kaasas ka tänavaprotestid ning olukorda ärakasutavad rüüstajad. Siiski, mäletades ajalugu, ei möödunud kodanikuliikumised 1968. aasta Euroopas ega 1988. aasta Eestiski meeleavaldajate häälekuseta.

Minu arvamus-kasetohutükike BLMi lõkkes on nüüd lõpuni põlenud ning võib ju küsida, mis oli selle sõnum? See ei anna hinnangut BLM liikumisele, sellega kaasnevale vägivallale või rahumeelsuse püüdlustele. Küll aga juhib tähelepanu asjaolule, et taoliste mastaapsete sotsiaalsete liikumistega kaasnevad alati vältimatud kõrvalnähtused, mille mõjud võivad olla tugevamad kui algne põhjus ise. Nende kõrvalnähtuste negatiivsete tagajärgede vältimiseks on vaja, et iga inimene mõtleks ise kaasa, kriitiliselt ja konstruktiivselt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee