Kommentaar

Mart Soidro | 50 000 sammu ja 50 000 eurot (1)

Mart Soidro, literaat, 25. juuni 2020, 20:33
Foto: TH
Jaanipäeva eel on mul kombeks teha midagi head. Kuidas kunagi, vastavalt oma võimalustele ja võimekusele. Nädal tagasi võtsin ette ühe keskmist sorti matka ja otsustasin selle pühendada meie kuulsusrikka partei toetuseks. Seda enam, et Võidupüha paraad jäeti ära ja marssida sai vaid 2 + 2 reegleid arvestades.

Seda võiks isegi nimetada ajakirjanduslikuks eksperimendiks – tahtsin tunda ennast keskerakondlasena, kes saab päevast-päeva tunda vett ja vilet. Alusetutest süüdistusest rääkimata.

Aastad pole kahjuks enam need, minu tippvorm jäi eelmisesse sajandisse ja kerge väsimus tekkis päikeselõõmas ja maanteetolmus tatsates juba pärast esimese 15 kilomeetri läbimist. Aga mind innustas teadmine kuulsusrikka minevikuga keskparteist, kes saab igal aastal riigieelarvest ca 1,4 miljonit eurot toetust ja kelle iga liige maksab „kõhu kõrvalt” aastas keskmiselt 2 eurot liikmemaksu. Asi see mul siis teha Jüri Ratase, Mailis Repsi ja Mihhail Korbi auks mõnikümmend tuhat sammu!

Aga kui ma esimeses joogipunktis, Uuesalu külas, janu kustutasin, meenus üks ettevõtlik, tõsi, küllaltki kesise sissetulekuga ema. Kes enda teadmata kuulus EKRE-sse ja kes kandis lapsele mõeldud raha Keskerakonnale, et sellega lapse isale kätte maksta. Erinevalt suurannetajast ei tahtnud ma kellelegi mäkra mängida, aga asi see siis mul 50 000 sammu teha! Kasvõi koeruse pärast. Tõsi, see mõte tekkis mul alles siis, kui õhutemperatuur oli 28 kraadi, pool „vajaminevast summast” oli olemas ja olin omadega juba metsa keeranud. Nagu minuga sageli juhtub, pingutasin veidi üle ja koju jõudes näitas sammulugeja numbrit: 50 007.

Mis ma siis selle eest sain, küsib uudishimulik lugeja.

Hea enesetunde, sõbrad.

Eks pikk suvi ole veel ees. Kui sellised ilmad jätkuvad, jõuan koormust tõsta. Kui keegi annetab Keskerakonnale 75 000 eurot, teen vastava arvu samme. 100 000-eurose annetuse korral läheks muidugi raskeks...

Need, kes mind tunnevad, teavad, et küllap jõuan.

Aga kas muus osas on mu jutt usutav? Pean silmas, et matkasin Keskerakonna auks?

Tegelikult muidugi mitte. Proovisin mängida Keskerakonna rooste läinud hingekeeltel, aga vaevalt, et see mul õnnestus. Kinnitas ju riigikogu praegune põhiseaduskomisjoni esimees ja tollane Erakondade rahastamise järelevalve komisjoni liige Paul Puustusmaa juba kaks aastat tagasi, et „Eesti valitsust juhtiv kuritegelik organisatsioon tuleb laiali saata.” (EPL, 21.06.2018). Nüüd on Puustusmaa millegipärast vait, kuigi tal oleks võimulolijana võrratult rohkem võimalusi oma idee ellu viia.

Uppuja haarab õlekõrrest!

Eriolukord on lõppenud ja asendunud hädaolukorraga. Keskerakonna tuumik on rebinud maskid eest ja asendanud vale hädavalega. Või näidates ennast veel rumalamatena kui tegelikult ollakse.

Meie haridusminister Mailis Reps meenutas intervjuus Tiina Kruusile (EPL, 19.06.2020), et niipalju kui ta oma lapsepõlvest mäletab, oli tal vendadega alati kõht tühi. Samas uskus kuue lapse ema annetaja juttu. Repsi süda ei hakanud valutama, kas annetaja lapse kõht on ikka täis, – mis see 50 000 siis ära ei ole! – talle tegi muret hoopis erakonnale tehtud mainekahju „olukorras, kus oleme andnud oma parima, et rahaasjad oleksid korras. 50 000 euro lugu on esimene juhtum, mis puudutab praegust juhtkonda. Ja meid kõiki isiklikult. Kas siis tõesti oleme selliseid vigu teinud? Kui, siis mitte tahtlikult.”

Tule taevas appi, ütleks selle peale Lennart Meri.

Jutt „uuenenud Keskerakonnast” kõlab minu kõrvadele sama võikalt kui visalt kaduma kippuv mälestus „vanast heast Isamaast.”

Olgu. Eeldame, et 20 aastat tipp-poliitikas olnud Reps on jätkuvalt õppimisvõimeline (või sinisilmne?) – vanemad inimesed veel mäletavad, kuidas ta 2005. aastal kiitis teadus- ja haridusministrina Vene riigitelevisiooni uudisteprogrammis Vesti Marimaa olusid ja tõdes, et vastupidi Eestis levivale teabele on kõik seal suurepärane. Siis kutsus peaminister Ansip tarmuka daami korrale ja kinnitas, et Repsi avaldus olukorra kohta Marimaal on Eesti välispoliitika põhijoonega vastuolus.

Mida tegi Jüri Ratas annetusskandaali ajal?

Avaldas alguses rahulolu, et lapsele mõeldud raha maksti erakonnale. „Kui annetaja põhjendust peeti peaministri poolt „hästi põhjendatuks” ja tõeks, siis oleks pidanud tegema lapse õiguste kaitseks kõik võimaliku, et raha kantaks lapse kontole ja ema ei saaks taas muid väärtusi eelistades lapse raha tuuritada. Kui mõisteti, et kavalalt konstrueeritud väljamõeldis ehk vale ei lähe läbi, tuli see viimases hädas muidugi tagastada,” leidis üks tunnustatud õigusteadlane pärast minu artikli „Kas ema südant tunned sa?” (Õhtuleht, 12.06.2020) läbi lugemist.

Mõni aeg tagasi kuulsin kohkumusega, kui Jüri Ratas teatas televisioonis, et ta pole lugenud George Orwelli (1903-1950).

Kuidas siis nii, meie austatud peaminister? Kasutate ju samu võtteid ja mõtteid nagu nendes kultusromaanides!

Nojaa, algatuseks on „1984” inimesele, kes pole raamatutega sina-peal, võib-olla tõesti veidi keeruline (uuskeel, topeltmõtlemine jms). Aga „Loomade farm” peaks olema jõukohane Näiteks esimene käsk kõlas nii: „Kõik, mis käib kahel jalal, on vaenlane”. Keskerakonna halisemist kuulates võiks arvata, et kahel jalal käivad vaenlased on üksnes opositsioon ja ajakirjandus, kes on teataval määral säilitanud mõtlemisvõime ja mälu olemasolu. Päris nii see ei ole. Eesti Päevalehe tellitud Turu-uuringute AS-i viimane küsitlus, mis toimus 9.-15. juunini, näitas, et peaministrina eelistab Jüri Ratast näha 34% vastajatest. Kolm varasemat kuud oli see 36%.

Mida ma sellega väita tahan?

Kukkumisruumi on küllaga. Seda esiteks.

Ja teiseks: jaanilõkke söed on kustunud, kuid tuli (50 000 eurot) elab tuha all edasi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee