Seisukoht

Seisukoht | Ikkagi nendest mässudest 

Greete Kõrvits, välisuudiste toimetaja, 24. juuni 2020, 18:16
Foto: Martin Ahven
Meeleavaldused USAs jätkuvad, enamjaolt küll rahulikumalt. Distantsilt jääb tihti mõistmatuks, miks kuskil kaugel keegi mingi asjaga rahul pole. Inimesel on ikka komme ratsionaliseerida asju, mis oma häbitus kurjuses ei tundu loogilised. 

Et inimesed pole lihtsalt head või kurjad, vaid enamasti on meis kõigis annus üht ja näpuotsaga ka teist. Et vahel juhtuvad halvad asjad lihtsalt niisama või on need alati juhtunud ja meie märkame alles nüüd. Et inimene, kes väidetavalt kasutas valeraha, sureb politseiniku põlve all või saab põgenedes kuuli selga, on selline ebaloogilisus, mille seletamiseks peab ju olema mõistlik põhjus.

Minevik polnud just laitmatu, äkki ikka hakkas vastu, see ei ole ju võimalik, et üks inimene pisikuriteo eest ära tapetakse. See ei saa olla oluline, ei saa olla meie mure, kuskilt kostab jälle tüdimuseni kuuldud hala n-sõna üldse mitte solvavast tähendusest. „OK, boomer.“ Vist on ka neid, kelle jaoks olid surmad igati põhjendatud just nimelt nahavärvi tõttu – eks neilegi võib mingis mõttes kaasa tunda. Tigedus on üks ääretult kurnav tunne.

See ei juhtunud siin. See ei juhtunud „ühega meist“. Aga see juhtus inimestega. Ja on juhtunud juba ammu. Me märkame alles nüüd, mistõttu kõlavad ka nüüd üle maailma üleskutsed, millest sina ja mina võib-olla päris sügavuti aru ei saa. Aga võime üritada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee