Kommentaar

Ene Pajula | Mida on viirus meile õpetanud, küsib mammi 

Ene Pajula, ajakirjanik, 24. juuni 2020, 18:15
Esimene asjana muidugi seda, et tuleb hoida vahemaad. Aga eestlasele pole see midagi uut. Kohe eriolukorra alguses läks käibele anekdoot, kuidas meie presidendilt küsitakse, et kuidas Eestis tullakse toime 2-meetrise vahemaa hoidmisega. Ja president vastab, et see on tõesti keeruline, sest tavaliselt oleme harjunud hoidma vähemalt 5-meetrist vahemaad.

Mammil on olnud võimalus tutvustada eestlasi päris erinevatele välismaalastele jaapanlastest brassiillasteni. Ta on näidanud pilte muistsetest taludest ja rääkinud, et meile on meeldinud olla omaette. Parim oli, kui naabrimaja oma õue ära ei paistnud, või kui paistiski, siis istutasid kuuseheki ette. Meil on päris suur isiklik ruum ja me ei kipu liiga sageli kallistama isegi pereliikmeid, ammuks siis võhivõõraid.

Mammi teab peret, kel oli kirjutamata reegel, et kallistatakse sünnipäevadel, aastavahetusel ja emadepäeval. Kas just päris nii, aga enam-vähem nii käituvad ju kõik eestlaste pered – kallistamiseks peab olema mingi eriline põhjus. Eks see on aidanud meid ka sel katkuajal – erinevalt lõuna-eurooplastest võis meile ikkagi teatud vabaduse jätta ega pidanud päriselt koju luku taha panema.

Olgu kallistamisega veel kuidas on, aga võõraste inimeste musitamine on mammi meelest ikka päris võõrik. Ema oli talle juba väikesena õpetanud, et võõraste inimeste musitamisest tuleb hoiduda, sest ega siis krooniviirus ole ainus nakkushaigus maailmas. Võõraid musitades võib endale igasuguseid huvitavaid tõbesid hankida alates ohatisest ja lõpetades tuberkuloosiga. Nojah, arstitõendit pole mammi oma poiss-sõpradelt just küsinud, aga võttis ikka aega, enne kui suudlemiseks läks.

Õnnest puudu vaid geiabielude keelamine?

Siinkohal tuleb mammile meelde kunagine hüper-super musitaja Leonid Iljitš Brežnev. Kuulsaim tema suudlustest on ilmselt omaaegse SDV esimese mehe Erich Honeckeriga, mis pildistatuna olla nüüd Berliini müürijäänuste püsieksponaat. Aga räägitakse lugu ka sellest,  kuidas tema erirong hakkas kuskilt omaaegse idabloki riigist lahkuma, kui juba liikuvas rongis avastati, et Brežnevit pole. Tema nimelt oli perroonil ikka veel ametis iga viimase kui meessoost isendi hüvastijätusuudlemisega.

Miks küll viib see mammi mõtted sellele, et Leonid Iljitši puhul oli tegemist latentse geiga? Mitte et Brežnev oleks kuidagi meeleheitlikult püüdnud tõestada, et ta seda ei ole, sest tema tundus olevat lihtsalt napakas. Aga kindlasti on paljud tähele pannud, et kõige innukamalt püüavad ennast tõestada just need, kes tahavad väga kuskile kuuluda, aga pole veel päriselt omaks võetud. Nagu teismelised, kelle suurim soov on sobituda mõnda kampa, aga keda päriselt veel ei usaldata. Või värskelt kodakondsuse saanud isikud, kes on suuremad rahvuslased kui need, kellel rahvus on geenides. Või sünnipärased geid, kes ei taha kapist välja tulla, vaid püüavad kõigest hingest olla heterod? Sellest saaks isegi aru, kui homoseksuaalsus oleks endiselt kuritegu, aga ei ole ju. Või mõne meelest ikka veel on?

Eriolukord polnud veel isegi lõppenud, kui Jaak Valge juba kirjutas, et tuleb korraldada referendum homoseksuaalsete inimeste abielu keelamise asjus. Nagu see oleks tõesti meie suurim probleem olukorras, kus majandus kukub kivina ja nii paljud inimesed jäävad sissetulekust ilma. Kas tõesti päästab geiabielude välistamine meid kogu sellest jamast? Õnn tuleb kohe meie õuele, majandus puhkeb õitsele, krooniviirus kaob jäädavalt ajaloo prügikasti ja ühtki last ei hüljata enam iial? 

Oleks see alles lihtne lahendus. Siinkohal ei saa mammi jätta ütlemata, et suhtub referendumitesse väikse eelarvamusega – eriti pärast Brexitit. Kui Suurbritannias õnnestus inimesed ära lollitada, siis miks kusagil mujal teisiti peaks olema? Kusjuures alati ei pea isegi lollitamisega vaeva nägema. Võtke või seesama geide juhtum. Enamikule inimestele ei lähe kellegi magamistoas toimuv vähimatki korda. Nii et kuni meil pole referendumil osalemine vangla või trahvi ähvardusel kohustuslik, seni need inimesed lihtsalt ei osale. Hääletuskastide juurde võtavad järjekorda vaid need, kelle jaoks geiabielude keelamine on see viimane piisk, mis neil veel täiuslikust õnnest on. Nii et isegi kui referendumist võtab osa 10% elanikkonnast ja 80% neist ütleb ei, siis võibki juubeldada, et selline on eesti rahva soov. 

Eriti huvitavaks läheks asi muidugi siis, kui referendumile pandaks kodanikupalk – ka neid hääli on kuulda olnud. Šveitslased, muide, hääletasid referendumil kodanikupalga maha. Mammi ei kujuta küll ette, kellel võiks midagi olla raha vastu, mida saab mitte midagi tehes. Otse loomulikult tuleb referendumile pandud asjas lubada hästi palju – kodanikupalka tuleb maksta igale kui viimasele Eesti Vabariigi kodanikule sünnist surmani. Kust see raha võetakse? Kelle asi see on? Nagu üks valitsuspartei ei väsi kordamast – ega raha maailmast kadunud ole. Hakaku riik või ise trükkima.

Jõudsime kommunismile jupikese lähemale

Üks asi, mis mammit eriolukorra ajal hirmutas, oli see, kui raevukaks mõned inimesed muutusid. Miks me üldse saarlastele appi läheme? Ise nad selle jama endale kaela tõid! Pandagu piirid kinni, kes sees, see sees, kes väljas, see väljas! Ja nii võiks see jäädagi. Nagu igatsetaks tõsimeeli tagasi nõukogude aega, kui piirid olid kinni ja raha asemel käibisid lepalehed.

Mis mammit kurvastas, oli see, et kui tavaliselt rasked ajad ühendavad inimesi, siis mitte seekord. Vastupidi, lõhenemisele püüti hagu alla panna ja igasuguseid imelikke seadusemuudatusi läbi suruda. Et äkki on igaühel iseendaga nii palju tegemist, et ei pane tähele? Mis õpetab selgelt, et igasuguste eriolukordade ajal peab avalikkus olema eriti terane.

Ja lõpuks – eriolukorra ajal kasvas plahvatuslikult kontaktivaba toidutellimine. Vanem  põlvkond mäletab kindlasti Nikita Sergejevitš Hruštšovi, kes propageeris maisikasvatust kõigil laiuskraadidel ja lubas meile täiuslikku, geivaba õnne kommunistlikus ilmakorras.  Kord esinenud ta kommunistlike noorte ees. Tööeesrindlasest tütarlapsel lubati parteijuhile küsimus esitada. Ja tema küsis: „Nikita Sergejevitš, kas vastab tõele, et kommunismi saabudes hakkame toiduaineid tellima telefoni teel?“

Niisiis viis viirus meid kommunismile jupikese maad lähemale.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee