Eesti uudised

Valge laevaga vabasse maailma 

SL Õhtuleht , 27. detsember 2000, 00:00
 
Tallinna-Helsingi laevaliin taasavati 1965. aastal. Esmalt sõitis kahe linna vahet “Vanemuine”, hiljem “Tallinn”. 1970ndate lõpuks ei suutnud viimane aga sõitjatehulgaga enam toime tulla. Hädasti oli vaja uut alust, mida võinuks häbita näidata ka olümpiaregati külalistele.

Uue reisilaeva projekti tellis Nõukogude Liit Poolalt 1970. aastate alguses, kuid teadmata põhjusel lükati see kuueks aastaks kalevi alla. Alles olümpiaregati lähenemine sundis Moskva asjamehed tegudele ja 1978 algaski laeva ehitamine. “Selleks ajaks oli projekt juba veidi vananenud,” hindab laeva esimene kapten Ülo Kollo. “Aastatega muutuvad ju materjalid ja mereohutusnõuded ning sõitjate arv aina kasvab.”

Keres või Ots?

Enne uue reisilaeva kapteniks määramist juhtis Kollo kaubalaevu peamiselt Aafrika, hiljem ka Euroopa riikidesse. 1979. aasta suvel sõitis ta mootorlaeval “Tallinn” tollase kapteni Karl Leemeti paarilisena. “Õppisin uuesti üle, mida ma 1965. aastal “

Vanemuisega”

Helsingi vahet sõites tegin,” meenutab Kollo.

Samal ajal otsustati ka uue laeva nimi. Kollo teada valiti Paul Kerese ja Georg Otsa vahel. Laulja kasuks kallutas kaalukausi seik, et teda tunti nii Moskvas kui Soomes.

Walesa püüdis laeva uputada

1979. aasta oktoobris komandeeriti Kollo koos vanemmehaanik Valentin Kavuniga Poolasse. Szczecini linna Adolf Warskiego nimelise laevatehase töölised olid alust juba pea aasta ehitanud ning nüüd valmistuti selle vettelaskmiseks.

Poolas oli aga parajasti ametiühinguliikumise ja kommunismilõhkuja “Solidaarsus” tippaeg ning Szczecin üks selle keskus. Liikumise juht, tulevane Nobeli rahupreemia laureaat ja Poola president Lech Walesa töötas laevatehases elektrikuna. “Tema oli aga siis juba nii suur ülemus, et musta tööd ei teinud,” kinnitab Kollo. “Walesa ja tema sõprade aur kulus sellele, et Nõukogude Liidu jaoks ehitatavat alust kahjustada.”

Paar korda pandi pooleliolev laev põlema, üks kord lasti aga tehase kai ääres põhja. Õnneks oli vesi madal... Aluse veemahutitesse toppisid poolakad surnud kasse ja rotte.

Peaaegu saarele otsa

1980. aasta kevadel sõitis laev siiski kõigest hoolimata Läänemere lõunaossa proovireisile. Peale käigukatsetusi naasti tehasesse, et ilmnenud vead parandada. Veel viimasel ööl varastasid töölised laeva vestibüülist vaiba. Õnneks leiti selle asemele uus ning 25. mail heiskas N.Liidu Poola konsul “Georg Otsal” punalipu.

Rööbiti laeva ehitamisega koostati ka selle meeskonda. Merelaevandus nõudis kindlalt, et tekimeeskond ja teenindav personal oleks eestlased.

Paljud tulid 23 aastat Helsingi vahet sõitnud “Tallinnalt”, teised kohad täideti tuttavate ja kolleegide soovitusel leitud inimestele korraldatud konkursil.

“Partei ja julgeoleku kontroll oli väga range,” tunnistab kapten Kollo. Kapteni vanemabi poliitalal pandi paika EKP Keskkomitees, julgeolekuresidendid aga Pagari tänavas. Nendele üldised nõuded ei kehtinud.

Juunis 1980 sõitis “Georg Ots” Tallinnast esimesele Helsingi-reisile. Harjama lootsijaama lähedal purunesid äkki defektidega roolipoldid. “Oleks see juhtunud kaks minutit hiljem, jäänuks saar alusele ette,” kinnitab Kollo. “”Solidaarsuse” mehed olid rangest kontrollist hoolimata suutnud meile tõsise vimka visata.” Poole tunniga said mehaanikud siiski veast jagu ja “Georg Ots” jõudis õnnelikult pärale.

Ristsed mürglipaigana sai laev kohe pärast olümpiaregatti. Koju naasvad soomlased ja taanlased ei suutnud rootsi lauas oma tundeid talitseda ning käiku läksid nii rusikad kui kahvlid. Nuge ei kasutatud, sest neid lihtsalt polnud laudadel. Laeva kartser jäi seekord tühjaks, kuid edaspidi oli kahekohaline soolaputka mürgeldajaid alati täis.

Valge laevaga vabasse maailma

Praegusest Tallinna sadamast polnud tollal veel lõhnagi. Oli vaid ühekorruseline paviljon ning ülejäänud sadamaala ümbritses kõrge tara. Sellegipoolest vedas uus laev 1981 ja 1982 kahe riigi vahel koguni 325 000 reisijat aastas.

Esimestel aastatel tegi “Georg Ots” suvekuudel kuus, sügisel ja kevadel neli ning talvel kaks reisi nädalas.

Aastate jooksul sõidutas laev tavainimeste kõrval üle Soome lahe nii poliitikuid, kunstnikke, lauljaid kui kirjanikke. “Soome välisminister Paavo Väyrynen oli meil omainimene nagu ka tulevane president Lennart Meri,” mainib Kollo.

Mootorlaev “Georg Ots”

Ehitamise aeg: 1978-1980

Pikkus: 136,4 m

Reisijakohti: 1200

Autokohti: 120

Jääklass: I A

Andmed: Hansatee

“Georg Otsa” kaptenid

Ülo Kollo 1980-1992 (praegu Hansatee tehnikadirektor),

Viktor Kala (asenduskapten 1980ndatel, igal aastal 1,5 kuud),

Valdo Heinla 1988-1992 (praegu Paldiski sadama direktor),

Rein Erlach 1992-1997 (praegu mootorlaeva “Fantaasia” kapten).

Praegused kaptenid on Ants Lohk (aastast 1992) ja Aivo Pitk (aastast 1997).

Kuus aastat “Georg Otsal”

1986 pandi laevale veel teinegi kapten, kelleks valiti Valdo Heinla. Mõnda aega sõideti ühe meeskonna ja kahe kapteniga, kuid varsti pandi kokku ka teine meeskond.

“”Georg Ots” oli eliitlaev ja see andis igati tunda. Laeva hoiti väga heas korras. Omal ajal oli see võimalik, sest meeskond oli küllaltki suur - 280-290 inimest,” meenutab kapten Heinla.

“Meeskond koosnes peamiselt eestlastest. Minu alluvad olid erudeeritud inimesed ja pea kõik ka kõrgharidusega. “Georg Otsale” töölesaamiseks pidi hästi keeli oskama ja suutma kollektiivi sisse sulada. Pealegi peeti sel laeval töötamist klassi võrra kõrgemaks teistel alustel ametisolemisest. Toona ei tehtud vahet ka teenindava personali ja mereharidusega meeskonnaliikmete vahel. See vahetegemine on alles nüüd ilmunud,” nendib Heinla.

Kapteni kinnitusel ei sekkunud julgeolekuorganid tema töösse. “Muidugi mäletan, et seal mingeid asju aeti, aga üldreeglina mind sellesse ei segatud. Kapten oli ametiisik, keda pidi alati olema võimalik avalikkusele näidata,” naerab Heinla.

“”Georg Ots” oli nagu inkubaator, mis jagas oma peret teistelegi laevadele. Näiteks “Estonia” meeskonna tuumik tuli Otsa pealt. Võeti muidugi ka mujalt, aga põhimeeskond - Piht, Anderson, Ruuben - tuli just sellelt laevalt,” märgib ekskapten.

1990ndad olid “Georg Otsa” jaoks muutuste aeg. Konkurentsi survel kärbiti laevapersonali, kuid samas loodi tiheneva sõidugraafiku pärast ka teine meeskond.

1993 ehitati laevale autotekk. “Helsingi liini alustades oli ju mõeldamatu, et keegi tuleks Soomest siia autoga või vastupidi. Aegade muutudes tõusis aga vajadus ka autode üleveo järele. Samas polnud lühikesel liinil vaja tohutut hulka kajuteid. Sestap ehitatigi nende ja mõne baari asemele autotekk.”

“Annan sulle nimeks “Georg Ots”!”

“Olin töökangelane ja rahvasaadik,” räägib “Georg Otsa” ristiemaks valitud õmbleja Elvi Koolmeister. “Eks seepärast mind ette lükatigi...”

Elvi Koolmeister sai austavast ülesandest teada ühel 1979. aasta sügispäeval. Tollase Vilhelmine Klementi nimelise õmblustootmiskoondise partorg kutsus tööeesrindlase välja ja teatas: “Teid on valitud uue laeva ristiemaks!”

Koolmeister oleks nagu puuga pähe saanud, sest mere ega merendusega polnud tal sinnani mingeid sidemeid. “Vaid minu mees töötas kunagi sadamas,” tunnistab ta. Tähtsal kohtumisel öeldi värskele ristiemale saladuskatte all ka uue laeva nimi.

Mootorlaeva vettelaskmisel sama aasta novembris oli Koolmeistri osa lihtne. Poola laevatehases vastu aluse lumivalget parrast löödud šampanjapudel purunes esimesel katsel, mis olevat hea enne. “Seejärel pidin väikese kirvega puupakul oleva trossi läbi raiuma,” meenutab naine.

“Alus hakkaski liikuma ja libises mööda kaldteed vette. Samal ajal laususin järgmised sõnad: “Annan sulle nimeks “Georg Ots”. Uju maailma meredel ja ookeanidel. Too kuulsust Nõukogude meremeestele ja Poola laevaehitajatele!”” meenutab Koolmeister.

Ristiema kutsuti uuesti Poolasse 1980. aasta mais, kui laev koduteed alustas. Enne seda aitas Elvi Koolmeister aga poolataridel laeva päästeveste kokku panna. Esimestel aastatel käis ristiema ka laeva sünnipäeval, kuid hiljem pole ta halvenenud tervise tõttu enam peokutset vastu võtnud. “Vaid 10. aastapäeval tegin erandi,” kinnitab kuulsa laeva ristiema.

Spioonilaeva viimane ots

KGBlaste pillerkaarid, põueposti ja luureandmete vedu, esimesed arglikud vodkaturistid - jäälõhkujaklassiga “Georg Ots” jätab vaieldamatult jälje Eesti-Soome ajalukku.

“Georg Ots” oli aastaid enamikule eestlastele välisturiste Tallinna toov unistustelaev, mille pardale kohalikud niisama ei pääsenud.

Reisisadamgi oli “Georg Otsa” hiilgeaegadel KGB kõva kontrolli all. Tavakodanik ei teadnud sadamas toimuvast suurt midagi ja paljud ei julgenud sinna minnagi.

Eriti vihaseks läksid ametnikud Vaino-Ristlaane aastail. Õhus oli impeeriumi allakäigu hõngu ning mutrid keerati viimast korda pingule. Julgeolekuga tihedat koostööd tegev toll tundis suurimat muret just ideoloogiliste diversantide pärast.

1984 rahuldas Moskva Vaino palve vähendada Eesti turismigruppide limiiti veel kolmandiku võrra. Neil aastail pääses ENSVst raja taha, peamiselt sotsialistlikesse riikidesse vaid umbes 1500 inimest aastas.

Samal ajal püüti ideoloogiakaadrit vormis hoida näiteks Stoltingi tornis korraldatud orgiatega. Mõnele seltsimehele telliti sinna isegi rahvariides näitsikuid. KGB välisluure poisid viisid aga oma kaasad 8. märtsil “Georg Otsa” pardale, kus pandi pidu hommikuni.

Põuepost läände

Siiski jõudis “Georg Otsal” põuepostiga nii mõndagi läände ja tagasi. Nii viidi Eestist 1980. aastate alguses välja käsikirjad, mis avaldati Rootsis kui Peeter Gustavsoni “Tänapäevamured Eestis” ja Sirje Sinilinnu “Mõningatest rahvuspoliitilistest aspektidest”.

Tegelikult olid need nüüdseks manalasse varisenud ajaloolase Evald Laasi koostatud, Eesti traagilist olukorda käsitlevad salaja kogutud materjalid. 1983 saadeti põuepostiga Soome kaudu Rootsi ka põrandaaluse organisatsiooni Eesti Rahvusühtsus Veljesto poolt Ernst Jaaksonile ja Arvo Hormile adresseeritud proklamatsioon, mis 7. jaanuaril 1984 Vaba Euroopa saates ette loeti.

Luurebaas

Sagimine “Georg Otsal” torkas ka Soomes silma. Juulis 1987 Tamperes üllitatud ajakirjas Sota (Sõda - toim.) ilmus artikkel “Vakoilun tukikohta” (“Luurebaas”), milles nimesid mainimata käsitleti “Georg Otsa” temaatikat.

Sota kirjutas: “Viimastel kuudel on “Georg Ots” saanud rahvusvahelise hasartmängu kasiino imago. Eesmärk õigustab aga abinõu - N.Liit, eriti selle luureteenistus vajab ju hädasti valuutat. Rootsi vastuluure teab aastaid, et Sovtransavto välisvedude veokeid kasutatakse luures. Pea kõik autojuhid on tegelikult luurajad. Nad valivad söögi- ja puhkepeatuseks üldreeglina piirkonna, mille vahetus läheduses on lennuväli või sõjaväebaas. Venelasi näib huvitavat eeskätt Lõuna-Rootsi ja Bodeni piirkond. Rootsi piiri ületamisel pole kunagi autodest leitud eritehnikat. Rootsi luure teab, et luuretehnika paigutatakse autodele alles Rootsis. Tihti vahetub pärast Rootsi piiri ületamist ka autojuht. Vahetusjuhid saabuvad Rootsi Soome kaudu “Georg Otsaga”. Helsingis “Georg Otsal” ööbinu märkab hommikul laevast väljuvaid spordidressides nn. hommikujooksjaid. Tähelepanelik inimene aga näeb, et tagasi tulles on 1-2 inimest puudu. Mõnikord saabub laeva rohkem jooksjaid, kui lahkus.

Tavaliselt istuvad “kadunud” mehed Rootsi sõitvale laevale. 1980. aastate alguses, allveelaevade kriisi ajal, tugevdas Rootsi julgeolek N.Liidu saatkonna jälgimist. Saatkond aga märkas seda ja nii võetigi agentide toetamiseks kasutusele “Georg Ots”. Laevalt lahkumist jälgivad KGB eriohvitserid, kellest ühe isik on kindlaks tehtud. See on endine miilitsakapten Heiki, kes õppis 1970ndail Helsingis soome keelt. Arvatakse ka, et suur osa Nõukogude allveelaevadega Rootsi saabunud akvalangistidest pöördus koju tagasi just “Georg Otsaga”.”

1984. aasta alguses ei saanud paljud Soome turistid Tallinna saabudes enam laevas ööbida. Laeva kajutid olid hõivanud eriteenistuste töötajad, kes toimetasid läänest itta sõjaliseks otstarbeks varastatud elektroonikat. Vodkaturiste oli vaja vaid laeva tegelike eesmärkide varjamiseks.

Kolm aastat hiljem kostitas aga ajakirja Sota septembrinumber “Molotovi kokteiliga” ka ENSV teist sorti sovette: “Pakke, kirju, šifreid ja tont teab mida veel veavad pidevalt Soome ja Eesti vahet ka Läände kolinud naised. Nad kõik on teinud KGBga salakokkuleppe. Skandinaavlastega on abiellunud liigagi palju KGB palgalehel olevaid isikuid, keda tavaliste reisijatena ei kahtlustata. Nad on valinud “vabaduse” läänes!”

Rootsi luure “Estonial”

Aastakümneid võõra võimu all olnud Eestis olid paljud ühel või teisel viisil organite leival. Merelaevandust kasutati välisluures eriti agaralt. Kui vaadata veel tänagi laevanduses ametis olevate tegelaste nimesid, on raske uskuda, et Helsingi ja Stockholmi laevaliine valgustkartvates operatsioonides enam ei kasutata.

“Estonia” katastroof oli selles suhtes õudusttekitav tunnistaja. Üldsus vist ei tea, et koos “Estoniaga” läks põhja ka Rootsi vastuluure erirühm, kes oli tulnud laeva salapärase laadungiga seotut uurima. Hukkus ka viimase Eesti Vabariigi politseiülema Johannes Soomani vastuluurekaptenist poeg Allan.

Tänaseks on “Otsa” eelkäijad “Laine”, “Tallinn” ning ka Teaduste Akadeemia “Aju-Dag” unustuse hõlma vajunud. Küllap olid needki alused mingil määral salaoperatsioonidega hõivatud, kuid “Georg Otsa” vastu nad ei saa. Tolle laeva kõrget reitingut Moskvas tõestab ka aluse kasutamine Islandi tippkohtumisel Mihhail Gorbatšovi ujuvhotellina. Ja kui politsei koos kodukaitsega Pagari tänava julgeolekumaja omal ajal üle võttis, leiti ühest kabinetist koguni toda mootorlaeva kujutav õlimaal.

“Georg Otsa” lahkumine Tallinna-Helsingi liinilt on Eesti ajaloo tähelepanuväärne sündmus. Selles on nostalgiat ja sümboolsust, kuid see on ka märk ajastu vahetumise kohta. “Georg Ots” aga jätkab väärikalt teenistust, sedakorda uute peremeeste, Eesti taasiseseisvumist esimesena tunnistanud islandlaste juures.

Tarmo Laasi

Mehaanik kannab Gorbatšovi kella

“Mu elu parimad mälestused on “Georg Otsa” pealt,” ütleb 12 aastat vanemmehaanikuna töötanud Valentin Kavun.

Kavun oli üks esimesi “Georg Otsa” meeskonnaliikmeid: kinnitati ametisse septembris 1979. Sellele kohale sattus ta juhuslikult - kõik algas kaubalaeva “Ivan Pokrovski” õlipumba purunemisest. “Sõitsime seda Szczecini laevatehasesse remontima. Tuttav garantiiremondi peainsener kutsus mind ühel päeval oma kabinetti ja küsis: “Kas tead, et meilt telliti uus reisilaev?””

Tallinna jõudes uuris Kavun, kuidas uuele laevale tööle saada. “Seks ajaks olin 24 aastat merd sõitnud ning arvasin, et vastan esitatavatele nõudmistele.”

Pärast Moskvas instrueerimist sõitis ta koos elektrimehaanik Kabanoviga laeva ehitamist jälgima. “”Georg Ots” oli esimene seda tüüpi reisilaev. Koos poolakatega oli meil selle kallal kõvasti nuputamist.”

Legendaarse Islandi tippkohtumise ajal määrati vanemmehaaniku kajut Raissa Gorbatšova garderoobiks ning varumagamistoaks.

“Igal õhtul arutasin peaturvaja Medvedeviga, kuidas Gorbatšovidele hea uni tagada. Nende rahu ei tohtinud miski segada. Andsin aru südaööl ja hommikul kell seitse,” muigab Kavun.

Islandi-reisil kohtus ta ka Raissa teisikuga, kes töötas esileedi koduabilisena. “Uskumatu, kui sarnased need kaks naist olid!” imestab mees siiani.

Vanemmehaanik oli üks viiest, kes sai Gorbatšovilt kingiks Miri käekella. “Kannan seda tänaseni.” Ka on Kavunil alles ümbrik koos kaardiga. Seal on kirjas, et kui kunagi elus peaks abi vaja minema, võib ta alati Gorbatšovile helistada. Seda Kavun siiski teinud pole. “See on ju ainult ilus muinasjutt!”

Valentin Kavun lahkus “Georg Otsalt” 10 aastat tagasi. “Pensioniiga hakkas kätte jõudma ja mulle tehti teine pakkumine,” ütleb praegu Linda Line`i tehnikadirektorina töötav mees.

Laev, mis lõpetas külma sõja

1986. aasta oktoobris kohtusid Reykjavikis Nõukogude Liidu juht Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan. Gorbatšovi residentsiks sai “Georg Ots”.

“Oktoobri alguses viidi mind otse sadamakailt merelaevanduse ülema ette,” meenutab kapten Ülo Kollo 14 aasta taguseid sündmusi. Arno Kase jutt oli lühike: “Täna õhtul te Helsingisse ei sõida. Varsti antakse teile uued juhtnöörid.” Kui Kollo päris, mis meeskonnast saab, vastas Kask: “Sõidate Fääri saartele. See on riikliku tähtsusega ülesanne.”

150 abilist

Kell 6 õhtul teatas pardale tulnud delegatsioon, et juba järgmisel päeval sõidetakse Islandi pealinna Reykjavikki, Mihhail Gorbatšovi ja Ronald Reagani kohtumisele. Pardale kästi võtta täislast - 800 tonni - kütust, 15 päeva toidumoon, mage vesi ja Atlandi merekaardid. Teenindav personal vähendati miinimumini, kuid tehnilisest meeskonnast võeti kaasa peaaegu kõik.

Veel samal õhtul tuli pardale ka 150meheline nn. abipersonal, kelle hulgas oli umbes 25 allveeujujat. Nemad pidid laeva ööpäev ringi välisspioonide eest turvama. “Ülejäänud tegelased olid kõrge aukraadiga KGBlased ja sõjaväelased, kes omavahel suhtlesid vaid koodnimedega,” mäletab Kollo.

Laeva Figaro baari seati üles 60 tonni kaaluv kosmosesideaparatuur. Et baariruum jäi kitsaks, lõigati osa selle laest lihtsalt maha.

Kollole tulid appi neli Leningradi kaugsõidukaptenit. Kogu laev otsiti risti-põiki läbi ning meeskond viidi “kõrgendatud lahinguvalmidusse”.

Ookeanil tõusis torm

Järgmisel hommikul lahkuski “Georg Ots” Tallinnast. Helsingi liin jäeti külma kõhuga 10 päevaks laevata.

Põhjameres sattus esimest korda ookeani kündnud alus paraja tormi kätte. “Osa meeskonnast ainult puhastas ja koristas laeva,” meenutab kapten. “Teised aga ei saanud päevade kaupa koist üles - muudkui oksendasid.”

Reykjaviki reidile jõudes tuli pardale erikomisjon ja tõstis ülemisel korrusel elavad vanemohvitserid kajutitest välja. Kapteni kajut reserveeriti Gorbatšovile ning sinna toodi kohalikust saatkonnast uus mööbel. Oma kajuti said ka välisminister Eduard Ševardnadze, kindralstaabi ülem Sergei Ahromejev ja teised kõrged aukandjad. Vanemmehaaniku kajut reserveeriti aga Raissa Gorbatšovale.

Kas Gorbatšovid elasid koos või lahus, ei tea kapten siiani, sest meeskonnaliikmeid tollele tekile ei lastud.

Vinge priiskamine

“Reykjavikki saabunud riigijuhti tervitasin laevas koos lilleneiust arsti Jaana Kenkiga,” räägib kapten Gorbatšovi saabumisest. “Olin pabistamisest kange nagu pulk. Suutsin siiski ette kanda, et kõik on vastuvõtuks valmis.”

Riigipea vahetas kapteniga mõne lause, käsutas abikaasa liikvele ja kadus relvastatud turvameeste saatel kajutisse. Riigijuhi ja tema saatjaskonna toit ja vesi toodi kohale konteineritega. Suured ülemused sõid laevaohvitseride messis, väiksemad tegelased laeva restoranis ja rootsi lauas. “Söödi hästi ja väga palju. Priiskamisest sai osa ka meeskond,” kiidavad “Georg Otsa” kunagised töötajad Reykjaviki-päevi.

Reagani ja Gorbatšovi kohtumispaik oli laevast hästi näha - otse üle lahe paistis selleks otstarbeks ehitatud majake. Kapten jälgiski kõike toimuvat ajaviiteks binokliga. Tippkohtumise kõigil kolmel päeval lahkus Gorbatšov laevast väga vara ja naasis alles hilisõhtul.

Gorbatšovi palderjan ja Ševardnadze kingad

Neljanda päeva hommikul kohtus Gorbatšov laeva kinos meeskonnaga, et meremehi hea vastuvõtu eest tänada. Turvajad tuulasid saali ja kõrvalruumid aegsasti miiniotsijatega läbi ja jupphaaval kontrolliti üle ka meeskonna kingitus: “Georg Otsa” nime ja logoga kell-baromeeter. Riigipea kinkis omalt poolt laeva viieliikmelisele juhtkonnale käekellad Mir, millest enamik töötab tänaseni. Vaid kapten Kollo oma hammustas hundikoer paar aastat tagasi katki.

Peale ametlike kinkide jätsid riigimehed maha ka muid mälestusesemeid. Ševardnadze kajuti külmikusse jäi terve laar mitmetärnikonjakeid ja kalleid veine ning voodi ette kaks paari tuliuusi Itaalia kingi. Kollo aga leidis oma kajutist Gorbatšovi palderjanitilgad, mis on tal tänaseni alles.

Koju naastes sai meeskond enne tavapärase töö jätkumist vaid ühe päeva puhkust. Moskvast tuli aga käsk tänada kõiki Reykjavikis käinuid kuupalga suuruse preemiaga (kapteni palk oli 260 rubla - toim.). Laeva juhtkond võeti vastu ka EKP Keskkomitees, kus Karl Vaino tänas kõiki isiklikult. Ülo Kollost tehti peale selle teeneline transporditöötaja ja Tööpunalipuordeni kavaler.

“Paar aastat pärast Islandi-reisi võisin ükskõik milliseid uksi jalaga lahti lükata,” naerab kapten täna.

Ülle Ots isa mälestuse ja laeva pärast mures

“Mis saab laeval olevast isa näitusest?” muretseb kunstnik Ülle Ots. “See tuleb vist maha võtta, kuigi alles kevadel saime väljapaneku üles.”

“Isa bareljeefiga on hoopis eriline lugu,” jätkab Ots. “See on ju nii raske, et seda koju toanurka ei pane!”

Georg Otsa tütar tunnistab, et isa näituse avamine venis aastaid. “Laevafirmaga oli pidevalt sõdimist,” meenutab ta. Alles tänavu kevadel, kui kuulsa baritoni sünnist möödus 80 aastat, otsustati lõpuks laeva vestibüülis väljapanek avada. Tõsi, ruumi jäeti selle tarbeks väga vähe.

Alles siis said ka laulja esimesest abielust sündinud tütar ja poeg esimest korda laevaga tasuta sõita. “Meie peret ei tahtnud keegi tunnistada,” ütleb Ülle Ots. Kui laevale omal ajal nime valiti, ei küsinud laulja lähedaste arvamust mitte keegi. Samuti ei kutsutud neid aluse vettelaskmisele ega uue laeva vastuvõtule kodusadamas.

Kõigele vaatamata elab laulja sugulaste südames edasi. “Ta pole kuhugi kadunud,” tunnistab Ülle Ots. “Isa andis mulle palju jonni ja elutarkust!”

Mis saab “Georg Otsast” edasi?

24. detsembri hommikul tegi üle 20 aasta liinil olnud mootorlaev “Georg Ots” viimase reisi Helsingist Tallinna - Hansatee rendileping lõpeb nimelt tänavu.

Pärast laevafirma varustuse mahavõtmist viiakse alus Kopli laevaremonditehasesse. Aluse edasine saatus pole esialgu veel teada, kuid tõenäoliselt müüb Eesti Merelaevandus selle uuel aastal maha.

“Georg Otsa” võimalik tulevik:

Alus müüakse ühele Islandi laevafirmale.

Laeva ostab firma, mis hakkab Muugalt Helsingisse autosid vedama.

Ostja on hoopis mõni Kanada firma, mis paneb laeva sõitma Suure järvistu järvedel.

Laev müüakse mõnda arenguriiki.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee