Kommentaar

Manona Paris | Inimsööja jaanipäev 

Manona Paris, Toidutare peatoimetaja, 19. juuni 2020, 18:31
Kui ka sina tunned, et väljasõit suguvõsa jaanitulele tähendab lamp-näkku-stiilis ülekuulamist teemal, miks sa just niimoodi sööd, jood ja sellise inimesega ringi astud, siis tee endale teene – ära mine. Inimene ei pea kannatama ja mürgisest keskkonnast, kus su hing muu hea-paremaga koos söeks grillitakse, saab eemale hoida.

Ma tean, mis sa mõtled – aga nad on ju omad. Sisemus ulub: nad on minu inimesed, mu liha ja veri. Mis siis, et nad ei saa aru, et ma ei taha süüa liha. Või et mu elukaaslane pole üldse nende maitse järele – liiga pikk, võib-olla aga hoopis lühike, paks, vahest ka valest soost ja hoidku selle eest – vale nahavärviga. See on juba halb legend Eestimaa suguvõsade kokkutulekutelt: ah, olgu see Mann mis ta on, olgu või lesbi – peaasi, et n*****ga koju ei tuleks!

Aga kui tuleb? Ja ei taha liha? Või – heake küll – kui see elukaaslane pole nii must, et peaks ust näitama, siis miks pole ära võetud ja kolme last tehtud? Millal saab pika laua taha? Ja kui – oh sa heldene aeg – punase näoga Mann viimaks poetab, et äkki saab elustiili ja keskmist eluiga arvestades enne hoopis küsija peielaua taha… Siis ongi suur ja mahlane pahandus platsis. Kivirähkilikult lõbus jah, aga katsu sa ise selles draamas kandvat osa mängida!

Sa ei pea sinna minema

Uudis-uudis, sa ei pea olema selles kuudis! Mitmed psühholoogid on mulle aastate jooksul peresuhetest rääkivates lugudes kinnitanud – on väga okei, kui sa eemaldad enda elust toksilised tegurid, sh inimesed. Mis sest, et see inimene on vaarema. Või äkki isa. Vend. Õde. Meil on vaba valik, kellega me lähemalt suhtleme.

Inimene ju tahab olla õnnelik. Kuigi me võime vahel mässata pealesurutud pühade üle – sest miks peab just jaanipäeval pidu saama, pidu võib ju iga päev olla, eks ole –, siis tegelikkuses on iga ettekääne olemist natukene ergastada ju hea. Eriti nüüd, mil meil on seljataga kurnav koroonakevad.

Meil kõigil on vaba valik ümbritseda end inimestega, kelle hingemustritega kokku klapime. Alati on hea olla avatud erinevatele lõimedele, aga kui kohe kuidagi ei klapi, siis ei maksa ka vägisi kokku traageldada.

See jutt on ka sulle, kes sa juba eos tunned sisikonda sees kaerajaani tantsimas. Sest sa tead – tulele saabus keegi, kelle eluvalikud on sulle võõrad.

Ega peagi ju kõik inimesed meeldima. Või kõik sama toitu sööma. Noh, tuleb siis seekord lauda vegan. Sul ju pole igas toidus loomset kraami sees? Mingi kena täistaimne salat ju ikka tuleb? Natuke kodumaiseid krõmpsuvaid kurke seesamiseemnetega ja tummiseid tomateid tillipuistes? Grillid natuke paprikaid ja serveerid küüslauguse oliiviõliga?

Lihasööjatelgi hakkavad selle kraami peale süljenäärmed tööle – tee juba eos suurem hulk. Olen viibinud peol, kus olid nii omnivoorid kui ka veganid. Veganitele pakuti taimseid grillividinaid, mis olid ise tehtud ja maitsesid. Lihasööjatele aga oli soetatud poest valmismarineeritud kraam. Paraku aga polnud see kuigi kvaliteetne…Ja mis juhtus? Kogu peoseltskond oli ühtäkki taimetoitlane. Vabatahtlikult. Ehk siis õppetund – taimseid asju peab alati olema ohtralt, inimesed on terviseteadlikumad ja see kraam on soodsam kah.

Äkki teistsuguse menüüga külaline toob ise midagi külakostiks kaasa, mis võib ülejäänud seltskonna maitsemeeli hoopiski avardada? Taimetoit pole ju teab mis veidra olluse söömine, seda kraami on ju ajast aega söödud?

Mis aga puutub sellesse, kui keegi, kel on teistmoodi toitumistava, hakkab teisi laudkonnas üle külvama süüdistustega, siis vaata loo algusesse tagasi. Toksiliste inimestega ei pea lauda jagama. Las neil olla omaette kuskil mujal enda tahtmise järgi jaanid. Elame ja laseme elada.

Lihast ei saa mööda

Muuseas, mis puutub lihasse, siis ka sellest ei saa mööda – mina vähemalt mitte. Kuigi ma olen väga veganilembeline, vajan funktsioneerimiseks siiski ka veidi loomset proteiini. Mistõttu on minu jaanilaual kindlasti ka mõnus isetehtud kvaliteetsest heast sealihast šašlõkk.

Miks ise sellega vaeva näha? Tahtmata ühelegi lihatööstusele tuska tekitada, tuleb tunnistada üht kurba tõsiasja. Minu töö toiduajakirjanikuna on proovida erinevaid grilltooteid. Ja teate mis?

Väga suur osa neist on kahetsusväärselt madala kvaliteediga. Liha on kiuline, tuim, tükid ebaühtlase suurusega, marinaad liiga soolane, kummalise kõrvalmaitsega ning kogu kupatus on pandud nii kirevasse pakendisse, et arusaamatuks jäävad nii täpsem valmistamisjuhis kui ka küsimus, kas kogu papp pandigi disaineri peale tuttu ja nii ei saanudki esmaklassilist liha enam osta.

Muidugi, on väga toredaid erandeid – pole siin vaja kogu kodumaisele lihatööstusele vett peale tõmmata. Kuid ikkagi on ka sel aastal kõige soojem grillisoovitus selline – palun, palun tee ise. Liha grilliks ettevalmistamine pole kaugeltki raketiteadus. Kui sul on lõikelaud, terav nuga ja kaanega kauss, siis valmista ise oma šašlõkk ja muu sütele minev kraam. Kõige lihtsama marinaadi aga saad kodusest äädikast, sibulast ja soolast. Suhkrut võid ka panna.

Ise söögi tegemine ongi üks ürgsemaid viise armastust jagada. Ise tehes tead, mis roas sees on ja kaua see on valmimist oodanud.

Lisaks on üks korralik salatihakkimine ja leivategu üks mõnusamaid zen-tegevusi ja stressimaandamisi üldse. Eriti leivategu – see suisa vajab häid mõtteid, sunnib negatiivset endast minema ajama, et tegu ikkagi korralikult kerkiks.

Kokandus on üldse hea koht, kus vaimset tervist praavitada, seda on kinnitanud ka uuringud. Nimelt on kokanduses vaja tulise ja terava elemendi kohaoleku tõttu tegutseda just selles hetkes, ja kõik halvad sundmõtted vajuvad kaugemale.

Jaanirahu otsimiseks

Hea öelda – ära siis pea viha. Või ürita võtta rahulikult. Nii paljud inimesed on ohanud, et sel kevadel on kehvasti ütlemine kuidagi väga moodi läinud. Kuna isiklik kontakt on piiratum, lastakse veebis räigemad sõnad käiku, sageli aru saamata, et kahemõõtmeline suhtlusruum võimendab iga kurjematki komakohta.

Et sa elaks huvitaval ajal, olla üks needus sõnastatud. Meie aeg seda kahtlemata on, sest endiselt ei tea, kas katk on möödunud, või luurab ikka veel nurga taga. Inimeste omavahelised sidemed on lõdvenenud, inimlik kontakt kaugenenud, sest lihtne kallistuski oma eakate vanematega on viimasel ajal olnud surmatoova sümboliga.

Kui nüüd saaks nii, et jaanipäev oleks vihavaba? Kui prooviks? Võtaks kõik konflikti terendudes eos sammukese tagasi? Jätame vihad sauna, tunneme rõõmu iseendast ja ilusast ilmast – lubati ju jaaniks. Ja kui ka sajab, siis hinges – nagu ka pealpool pilvi – saab ikka päikesel lasta paista.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee