Kommentaar

Siiri Laidla | Väikesed asjad 

Siiri Laidla, kirjanik, 19. juuni 2020, 18:30
Ei tahaks seda va k-tähega algavat sõna siia kirjutada. Pisut nagu tõrjemaagia – et kus hundist räägid, siis seal ta ongi. Vältisid ju vanad eestlasedki kurja sõna. Hunti hellitati ikka hallivatimehe-nimega, sest pääsu selle eluka eest toona ju polnud. Üritati ohtliku naabriga kuidagi koos elada, võttes appi talupojamõistuse ja käepärased tõrjevahendid.

K-tähega kutsumata külalist, imepisikest pahalast, oleme ligi kolm kuud kartnud ja tõrjunud, õõvastavaid välis- ja siseuudiseid lugenud, tema vastu võidelnud, trotsinud, elukorraldust ja plaane muutnud, peidus olnud. Veidi võllanaljagi visanud ja kujunenud olukorras häid külgi nägema õppinud. Kogu see jant maskide ja desoainetega, mida algul ei olnud ja nüüd, kui suurem paanika on möödas, külluslikult leidub. Soovi korral saab kasvõi kogu korteri desovahendiga üle pritsida.

Küllap teab igaüks ise kõige paremini, kas ja kuidas see enneolematu kevad teda mõjutas. 

Viirust vangi ei pane

Ilmselt (tahtmata meditsiinivaldkonna tähtsust vähendada, ent arstkond on haiguste vastu võitlemisega ikkagi harjunud) oli see paras proovikivi haridussüsteemile. Selgus, et koduõpe toimib. Seltskondlik laps oli kindlasti kurb, et polnud võimalik koolis sõpradega kohtuda. Trennis ja huviringides käia. Mõni teine aga tänas taevast, et ei pidanud end vägisi kooli vedama. Mina, nõukaaja kooli produkt, unistasin omal ajal, et kui ometi juhtuks ime ja ei peaks kella kaheksaks (mis oli Moskva aja järgi kell 6) pooluimasena klassi jõudma. Igavlema ja koolikiusamistki taluma, kui ometi võinuksin oma kodutööd kuidagi võluväel õpetajale edastada. Ime juhtuski, küll mitukümmend aastat hiljem. Suur tänu arvuti leiutajatele!

Hiljuti vestlesin telefonitsi kunagise klassiõega. Nüüd pean sõnu sööma, sest kui ma poleks koolis käinud, poleks ka seda ajaproovile vastu pidanud sõprussuhet. Klassiõde kurtis, et tal jäi mitu reisi ära ja üldse lõikas koroonakriis inimestel elu läbi. Kes kaotas töö, kes haigestus, kes ei saanud reisida, kes pidi oma peresuhteid ümber hindama. Ta võrdles kriisiaega koguni sõjaga. Läksime veidi vaidlemagi, sest minu meelest on asi ikka sõjast kaugel. Tundus, et tema jaoks oli oluline leida süüdlane, keda saaks vastutusele võtta. Jah, aga viirust ikka vangi ei pane. 

Vahest ei mõistnud ma kooliõe kaeblemist seetõttu, et minul polnud häda midagi. Elanud juba viis aastat koos haigusega, mis ei luba pikalt kõndida, kaugeid retki ega reise ette võtta, olen õppinud loobumist. Loobumist kõigest, mis varem tundus ja oli hädavajalik, et end elusa ja tegusana tunda. Töölkäimine, matkad, reisid, seltsielu, vabaõhuetendused, suvised rannamõnud. Mõtlesin siis väikse kahjurõõmuga, et nüüd oleme klassiõega ühel pulgal, olgu või näiliselt. Ega võõras mure kellelegi ju enne mõistetavaks saa, kui seda ise pole kogenud. Aga klassiõde asutab end juba uuele reisile. Füüsiliselt tervetele inimestele oli kriisiaegne olukord ikkagi ajutine. See läheb mööda. Kui läheb. Skeptikud ennustavad sügisel uut haiguspuhangut... 

Vana ja haige rõõmud

Midagi on mulle siiski jäänud. Ja seda polegi nii vähe. Tasapisi ringi liikudeski näeb ja kuuleb palju põnevat. Näiteks keskhommikul kodulähedaste kaskede varjus trillerdavat ööbikut, ehkki nood pidavat ju laulma öösiti ja maikuus. Ohtralt õnneõisi jagavaid sirelipõõsaid. Lopsakas õieehtes lillepeenraid. Puude varjus leiduvaid istepinke. Mänguväljakutel taas kilkavaid lasteparvi. Võõra vanatädiga jutupuhumist. Tädi kiitis mu krantsikest ja väitis visalt, et too olevat špits. Kuulasin tädikese tervisemuresid, noogutasin ja tõdesin, et ärakuulaja on tore olla. 

Kuna Tartust saab varsti kultuuripealinn, siis on näha ka selleks tehtavad pingutused. Ridamisi kerkivad laste mänguväljakud, rohealad, kergliiklusteed. Ühest küljest on need väikesed asjad, mis inimese elule küll vunki juurde annavad, kuid põhilistest muredest ei päästa. Teisest küljest aga – päästma peab ennast eelkõige igaüks ise. 

Mõtlesin, et kas tõesti peab vanaks elama ja haigeks jääma, et õppida rõõmustama väikeste, lihtsate asjade üle? Noorena poleks mulle pähegi tulnud, et istepink võib rõõmu teha. Varasuvi pakub aga rõõmu kõigile, vanusest hoolimata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee