Elu

Indrek Tarand: Kuperjanovi haualt need jamad algavad 

Jüri Pino , 23. detsember 2000, 00:00
JÕULUMEELEOLU: “Vaata, sel kõhutaval mehel on silmad juba kinni,” nendib Indrek Tarand rahvusliku nuku kohta, “talle pole siit kannust enam mõtet pakkuda.” Tiina Kõrtsini
Kõige lähem ajalugu, see, mida kõik arvavad mäletavat, jääb kirja panemata. Näiteks see, kuidas kunagi oli eestlastel kena komme jõuluõhtul Julius Kuperjanovi haual käia. Julged mehed muidugi pildistasid. Niisiis, jõulude puhul Indrek Tarandit kiusama, et meenuta, mees, kuidas see käis. Ja muidu kah.

Näiteks seda oma vanaisa Helmut Tarandi luuletust, mida sa kunagi igal võimalikul ja võimatul juhul lugesid.

Ma pean tunnistama, et praegu vist ei suudakski seda peast ette kanda. Sa mõtled luuletust, mis käsitles ülikooli ja üht selle asutust.

Jah, seda, mis käsitleb kemmergut ja kus on sõnad:...vene õpetlaste progres-siivset sitta on Emajõgi viinud ikka itta.

Ei mäleta, jah. Kui sa tahad luuletust, siis ma võin lugeda Juhan Liivi “Lumehelbekest”, aga rohkem mul praegu meelde ei tule. Ma pean seda praegu lapsele õpetama, sellepärast ongi see selge.

Kas sul on jõulupohhui peal, et tee sisse rummi lased panna?

Ei ole veel, ma arvan, õige jõulutunne tuleb siis, kui nädal saab läbi. Esialgu on veel nii palju tõsiseid asju ajada.

Räägi nüüd Kuperjanovi haual käimisest.

Sinna on peaaegu 19 aastat tagasi elik pool elu. Ma just arvutasin, et oma maise matka poolel teel käisin ma jõuluaegu Kuperjanovi haual. Mille tagajärjel õnnestus tutvuda hulga huvitavate inimeste, Peeter Sepperi, Arnold Koobi, Anti Taluri ja teiste väljapaistvate nõukogude võimu esindajatega.

Aga ilus õhtu oli, selline lumine. Vaikne, hästi palju rahvast, hästi palju küünlaid ja hästi palju tšekiste. Neid oli kohe igal kujul, kaktuse, kadaka ja ma ei tea millena. Mõni oli ehk hauakiviks maskeerunud ja muudkui vaatles. Võtsid nad siis mind ilusti kinni, viisid surnuaia taha bussi, kuhu natukese aja pärast toodi ka Priit Heinsalu, Hans (H.) Luik ja Rein Sikk. Kõik oli väga viisakas, öeldi teie, sooviti häid pühi, härrased. Miilits karjus küll, et: kuradi fašistid, ma teid veel õpetan! Siis omandas see lugu tavalisest jõuluõhtust suurema kõlapinna, kuna, nagu ütles rektor, kahjustas see nõukogude kõrgkooli mainet. Meid saadeti ülikoolist päris grupiviisiliselt minema.

Ja kukkusid sõjaväkke.

Ei, mitte kohe, sõjaväkke võeti kevadelsügisel, ma pidin vahepeal veel mullatöölisena leiba teenima, siin Tallinna haljastuses. Sel oli väga meeldiv ajajärk, istutasime puid. Oli selline töökoht. Siis läksin sõjaväkke. Nagu öeldud, jättis armee keskpärase kuid rahuldava mulje.

Miks just sind kinni võeti?

Ma olen seda isegi teada tahtnud. Võib-olla olin neile juba nägupidi tuttav, nimepidi ka, siis nad jahtisid veel seda 40 kirja asja. Võib-olla ka võtsid pikkuse järgi, et kes käib kõige ees. Meie seltskonnal olid need mereväeteklid (TRÜ sinipunavalge) peas, sellest tuligi jama. Sikk ja Luik olid rahvariietes. Pärast oli mingi lapsik jutt, Koop ütles: kas te saate üldse aru, sotsialism õitseb, aga teie räägite, et roiskub. Väga mustvalge käsitlus.

Igast kambast, kes sinna tuli, võeti keegi kinni. Nii nagu rahvas Peetri kirikust sinna vooris, siis käidi ju ka jumalateenistusel, sest see oli ebasoosingus. Kirik oli rahvast täis.

Mis julged mehed sinuga teha lubasid?

Nad pakkusid igasugu ahvatlevaid plaane. Hiljem, sõjaväes. Tartus ütlesid lihtsalt: te olete moraalne värdjas, kaduge siit! Sõjaväes töötasid nad minuga põhjalikumalt, arvasid, et ma võiksin kirjutada ühe paberi, et olen natsionalist olnud, aga kahetsen seda siiralt. Vastutasuks tagaksid nad mulle hiilgava karjääri Ždanovi ülikoolis, saadaksid pärast välismaale tööle ja osutaksid üldse igasugust abi. Et valige ise eriala, mida te tahate õppida, ainult kirjutage, et vanaisa oli teil siga ja isa on kahtlane mees, ise olete küll natsionalist, aga oma vigadest aru saanud.

Mina ütlesin neile, et mul on selline ebastabiilne psüühika, ma ei oska saladust hoida. Et kui ma naise võtan, siis räägin talle ära, et olen kagebiit. Nemad ütlesid, et Minskis on neil erikool, kus tehakse psihhologitšeskuju podgotovku, mitte midagi te ei räägi.

Kui ma uuesti sisseastumis-eksameid tegin, siis oli Moskvas parajasti mingi noorsoofestival, enamik tšekiste oli sinna kamandatud, komsomolijuhid niikuinii. Mingil ajal, kui mul oli juba kolm eksamit tehtud, tulid nad Moskvast tagasi, võtsid ühendust, ütlesid, et: oot-oot? te teete siin eksameid, aga meil pole seda paberit, et vanaisa oli siga. Mina ütlesin, et ega ma kirjutagi seda paberit. Nemad: siis sa kukud ju eksamil läbi. Mina: vaadake eksamigraafikut, mul on veel ainult vene keele eksam ja seal ma läbi ei kuku.

Ja ei juhtunudki midagi. Paar aastat oli veel mõningane suhe nendega, siis lõppes sõprus nagu ära. 1990, kui KGBd likvideeriti, sain mina ka likvideerimiskomisjoni, see oli väga lõbus taaskohtumine. Sepperiga kohtusin ka hilisemas elus, kui ma olin Tartu Majas Taali juures asedirektor ja Sepper oli ühe meie asutatud firma tegevdirektor. Mind määrati selle firma nõukokku, siis kohtusin temaga uuesti. Millegipärast me ei tahtnud mälestusi heietama hakata, aga ma ei usu, et me teineteise peale kauna kannaksime.

Kas sa uuesti Kuperjanovi hauale ei taha minna?

Ma olen Laari mahitusel käinud, 1993. aastal. See algas Puurmanist, siis mindi Kuperjanovi hauale, siis Võrru Kuperjanovi pataljoni, siis sõitsid nemad Tallinna, mina Viljandisse - ja tegin avarii. Nii et kõik see jama hakkab ikka Kuperjanovi hauast. Tema järgi ma panin lapsele ka Julius nimeks. Noorpõlve kannad elu lõpuni kaasas.

Üks kunagine dissident ütles, et kui jõule ei pea salaja pidama, pole õige tunne.

Teatud määral on see muidugi tõsi. Keelatud vili tundub ikka magusam. Ega tõesti väga enam ei pea. Nüüd on lihtsalt sihuke perepidu. Lastele on see tore, aga ise...

Seleta, kuidas on nii, et Vene armees käinud vennad meenutavad seda mõningase heldimusega.

Tagantjärele tuleb kõigesse lõbuga suhtuda. Ma mäletan, kuidas üks vanaisa kaasvang oli öelnud, kui ta juba Eestimaal tagasi oli: kokkuvõttes jättis Teine maailmasõda väga meeldiva mulje. Iga asja üle saab naerda, iseenda üle ka. Vene sõjavägi oli selline vastutusvaba aeg ja inimesele ju meeldib, kui ta ei pea vastutama. Mul pole ka selliseid kogemusi, et ma oleksin hirmsasti peksa saanud... Kakelda tuli, aga süsteemset tagakiusamist ei olnud. Ma olin ka küllaltki kodu ligidal, Gatšinas. Me veel varastasime Ustinovilt hästi palju raha. Olime sidekeskuses ja koos ühe Läti sõbraga, kes oli eraelus olnud murdvaras ja võimeline igasuguse luku lahti tegema, istusime igal ööl kommutaatoris ja helistasime koju. Maksma ei pidanud, väeosa arved läksid in corpore kuskile peastaapi, Ustinov kirjutas alla.

Lõpus oligi nõnda, et kodus ei tahtnud enam keegi minuga rääkida, nad juba teadsid, et nii: nüüd on see kellaaeg, nüüd ta helistab. Helistasin vennale Tallinna, vend ütles: tead, ma ei viitsi suga rääkida, aga ma panen Soome raadio mängima ja telefonitoru sinna juurde. Ei olnud just kõige odavam viis raadiot kuulata... No kuidas ma saan sellist aega halva sõnaga meenutada? Nõukogude võim ikka seisis näoga inimese poole.

Mis kehaosaga võim praegu inimese poole seisab? Näh, oli usutlustulemus, et kaks kolmandikku rahvast ei usu enam...

See on üks asi, mis teeb mind natuke kurvaks või ehk kurjakski. Ma saan aru, et isegi sellistes suurtes vanades demokraatiates nagu Ameerika võib ühiskond minna kahte leeri. Nii ka Eestis, aga meil on selline atitüüd, et kui midagi on halvasti, siis: riik peaks midagi tegema. Aga kes siis mina olen? Kuidas ma saan ennast asetada väljapoole riiki, kui ma olen selle kodanik? Riigi all mõeldakse ainult valitsust, ise nagu polekski keegi.

Ei saa muidugi öelda, et mingit jama ei oleks, aga - kas see oli siis hästi tore, et 1989. aastal toodeti hirmus palju sealiha ja viidi kuskile Sarmaatia lagendikele? Oli see ikka nii vinge värk? Kusjuures ma pole kindel, et seda tegelikult nii palju toodeti. Mäletan küll, kuidas me Tallinna haljastuses 200% plaani täitsime ja ületasime...

Nii ma siis arvangi, et Eesti riik on siiski näoga rahva poole. Ehkki mul on raske seda öelda: ma olen ju ametnik ja teise klišee järgi on ametnik alati kurjategija. Nad, teadagi, võtavad vahelt, kiusavad inimest, on ignorantsed, ei valda tööd, millegagi hakkama ei saa ja saavad ilgelt palka. Ma arvan, ei ole päris hea sellist suhtumist kultiveerida.

Mis sina ütled väite kohta, et valitsus ei viitsi või ei oska oma tegusid seletada.

Ühest küljest on see õige. Eile oli seesama küsimus mingil kohtumisel, kus räägiti Euroopa Liidust: miks ei seletata lahti. Aga, noh, asjad on mahukad... See on umbes sama lugu, et vaata, kui me õpime emakeelt esimesest klassist viimaseni, siis esimeses klassis õpime me ju tähti, mis ei ole need grammatikafinessid, mida me õpime viimases klassis. Nivood on erinevad. Sa ei saa kirjutades Päevalehte artikli, et need asjad on nii, aga kas inimesed, kes neljandas klassis enam midagi ei jaganud, sellest aru saavad... Kes võtab järeleaitamistunnid enda peale?

Ja mind ennast ei huvita eriti mõni aspekt Euroopa Liidus. Näiteks põllumajandustoetused pakuvad mulle huvi ainult seepärast, et nende üle käib ühiskonnas debatt, aga isiklikult ma nendega kokku ei puutu, mulle pole mõtet seletama hakata. Samuti nagu on mõttetu selgitada kõrgharidusprogramme inimesele, kes pole tahtnud eriti palju koolis käia.

Klišee on, et elektrijaamade erastamist ei seletatud piisavalt palju. Aga jällegi, kellele peab seda keevkihi katelt, kellele CO2 emissiooni, kellele kassavooge seletama? Need on asjad, mida on raske ühes kompvekis lahti rääkida. Ma arvan, et selleks peab olema geenius, aga meie ei ole nii geniaalsed.

Mh. Aga sinu kuulutus: ülikooli lõpetab Indrek Tarand, tehke pakkumised. Geeniuse väike nali...Vä?

See on klassika, jah. Reklaam oli ju tollal, 1990. aastal, lapsekingades. Siis oli hästi palju selliseid kuulutusi, et mul on kasepaberipuitu, teha pakkumised, sada paari saapaid, teha pakkumised. Mina mõtlesin, et kuna tööjõud on kaup, siis võiks ka samasugust reklaami teha. Tegelikult lõõpisime niisama Marek Strandbergiga. Tema töötas tollal Ekspressis, tegigi vist seda kuulutustekülge. Ja helistas mulle: panen su kuulutuse sisse või? Mina ütlesin lõõbi korras, pane, kui maksma ei pea. Nii see tuligi.

Nüüd on see isegi raamatusse raiutud. Keegi, kes tegeleb personaliga, andis välja raamatu, kus on peatükk, kuidas teha enesereklaami, aga võib ka nii ja seesama kuulutus.

Töötas?

Minul töötas, sain igavese hunniku pakkumisi. Nii ma sinna Tartu Majja tööle läksingi. Alguses ma olin ju ülikooli teabetalituses. Palk oli 146 rutsi, aga mu korteriüür oli juba 150, hea, et keegi ikka kuulutust luges ja tegi natuke tummisemaid pakkumisi...

Hästi huvitav, et nagu ei mäletagi enam seda aega, mis polnudki nii väga ammu. Mingite juhuslike asjade pealt tuleb meelde: ahah, see oli nii, see võis olla siis, siis. Kõik teavad, millal oli rahareform, aga keegi ei mäleta, kui palju miski asi millalgi maksis. Mu esimene kroonipalk oli... näed, ei mäletagi, igal juhul alla paari tuhande krooni. Või isegi sadades.

Kuradi rikkur!

Aga ma olin ka segutehas Tartu Majas, seal olid head palgad. No näed, ei mäleta. Selle kuulutusega ma pole kahju saanud. Pole saatnud korda ühtegi sellist tegu, mida peaks väga häbenema. Elus on lollusi ka tehtud, aga midagi, mida elu lõpuni kahetseda, vist ei ole.

Alles käisid Savisaare kõnet tummade keelde tõlkimas.

Noh, jah. Kivirähk oli vist ainuke, kes aru sai, mis ma mõtlesin, tema kommentaar sellele oli nagu kõige adekvaatsem. Ehkki Savisaar kutsus selle välja, praalis, et Tarand kardab, ei julge siia tulla. Kuna ta eesnimesid ei kasutanud, leidsin ma, et ju ta mind silmas pidas.

Oled sa pidanud üle vana Tarandi varju hüppama?

Ma ei kujutagi ette, kuidas ma pidanuks isa varjust üle hüppama. Ma olen tegelnud teiste asjadega kui tema. Ses mõttes vist pole vaja olnud. Üle omaenda varju ma olen küll püüdnud hüpata, aga pole välja tulnud.

Üldiselt on isa rõhutatud pigem positiivselt. Ta on ju suhteliselt lahe vana. Pigem on tema pojaks olemine toetanud. Kui ma oleks muidugi tahtnud sama asja teha, kliimat uurida, Antarktikas käia, siis oleks see võrdlus kohe teine, isa tegi nii, ma pean teistmoodi tegema. Kaks korda rohkem, kiiremini, paremini.

Räägi nüüd sellest, kuidas mingid seltskonnad on Eesti ära jaganud.

On kuuldud.

Kommenteeri siis.

Osalt on see vältimatu, sest väga väikeses riigis, väga väikese rahva puhul, nagu meie seda oleme, on ju küllalt loogiline, et ollakse käinud ühes koolis, ülikoolis, ollakse sugulased ja nii edasi. Või kuuluvad samadesse, noh, mittetulun-dusühingutesse. Teatud mõttes on korporatiivsus väikese ühiskonna paratamatus, aga kas nüüd just pahe... Sellist Cosa Nostra tüüpi piirkondade jagamist ma küll ei mäleta, et: teie võtate sisemini, meie panga, nemad hakkavad keerutama haigekassat.

Näiteks küsimus, kas mina olen välisministeeriumis eelistanud oma organisatsioonikaaslasi, see tähendab EÜSi? Võin öelda, et olen haiglaselt üritanud seda vältida. Aga kui mulle pannakse samast organisatsioonist minister, siis ei saa ma selle vastu midagi teha.

Mis veel puutub väikesesse rahvasse, siis mõni aeg tagasi ühel konverentsil, mis üritas just lahata küsimust, mis asi on rahvuslik eliit ja mis ta peaks tegema, tuli mulle meelde, kuidas vaatasin, kes käivad igasugu üritustel? Kui me koristame Vääna maantee äärest prügi, kui me teeme projekti, et Lennuk saaks ümber maailma, kui minna

Draamateatrisse

, Kaljuste kontserdile, igal pool on needsamad näod. Selline huvitav pingutus, mõne tuhande inimesega tsivilisatsiooni mängida. Inimesed on valmis tunkedest frakini asja ajama, teades, et iseseisval riigil on teatud tunnused, teatud seltskond peab teatud asju tegema. Tundub, et see pole säästlik areng, me kõik kukume varsti kokku ja järelkoolitus ei too vilju. Nagu Athos tabavalt ütles: tänapäeva noored ei oska enam juua.

Kas sind loksutaks see, kui lehes teada anda: VMi kantsler tellis keset päeva tee sisse rummi.

Keegi kindlasti pahandaks. Ema ja naine näiteks. Minu enda seisukohast poleks see probleem. Kui see nii oli, siis milleks varjata? Aga ema ei tahaks seda teada.

Millal sa kaotasid usu jõuluvanasse?

Ükskord, kui Tõnis Rätsep meil kodus jõuluvana tegi, siis mulle nagu aitas sellest pettusest. Aastat ma ei mäleta, aga olin juba koolipoiss. Pärast ajasime isaga mehejuttu ja ma nentisin: olgem nüüd meeste vahel ausad, jõuluvana pole ju olemas? Ärge vennale öelge, ta on veel noor, ei maksa ta illusioone purustada, aga mind pole mõtet enam lollitada. Hea, et Juhan Viiding kõrval päkapikku ei teinud...

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee