Kommentaar

Igor Gräzin | Dostojevski ja Lihula tragöödia 

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 16. juuni 2020, 18:32
Mõni päev pärast Lihula tragöödiat läksid arutelud relvaseaduse üle valesti. Konservatiivid ja parempoolsed, kes pidanuks seisma inimõiguste kaitsel, hakkasid rääkima relva- ja inimõiguste piiramisest, ja vastupidi – sotsialistid, kes edendavad riigiõigusi ja -kontrolle, astusid kõnealusel juhul välja demokraatlike õiguste kaitseks.

Siseministrid Mart Helme ja Andres Anvelt olid täpselt vastupidi. Ja olles üks nende hulgast, kes 1990. aastatel kaitses relvaseaduses inimõigusi, pean ma Anveltile aitäh ütlema, kuna ta kaitseb mitte ainult relvade, vaid kogu Eesti vabariigi olemuslikku õigust. Kui siseministeerium korraks eksib, siis pole sellest lugu, aga kui tal on tõesti kalduvused üht olulist inimõigust piirama hakata, siis tekitab see muret.

Õigus relvale

Alustame sellest, et miks peab kodanikele jääma relvakandmise õigus? Meenutan, et selle õiguse tõime Eestisse USA põhiseaduse 2. parandusest ja see sisaldab järgmisi õigusi. Esiteks – kodaniku kaitset riigi mis tahes rünnete puhul. Ka meie politsei minevikku kuulub ebaseaduslikke tegusid – peatamisi, läbiotsimisi, kinnipidamisi jne. Relv ei hoia neid tegusid ära, aga teeb nadviisakamaks ja ettevaatlikumaks. 

Teiseks: kodaniku käes olev relv, paradoksaalsel moel, annab politseinikule suurema vabaduse kasutada relva ise – enesekaitseks. Kui politseinik kasutab relva, siis õigustab teda asjaolu, et relv võib olla ka vastaspoolel. Meenutagem juhtumeid, kui politseinikud on pidanud pätikampade eest ära jooksma, sest relva kasutamine tähendab politseile suurt paberitööd ja õiendamist.

Ja nüüd viimaseks: põhiseaduse paragrahv 54 sätestab, et igal EV kodanikul on õigus osutada kallaletungi puhul vabariigi põhiseaduslikule korrale ja Eesti iseseisvusele omaalgatuslikku vastupanu. Ütleme selle sätte lahti – iga vaenlase, terroristi, bandiidi, sõjalise spiooni jne võib Eesti kodanik maha lasta. Kusjuures rõhutan: iga kodanik, olenemata sellest, kas tal on arstitõend või ei. Just siin peitub ka USA relvaõiguse mõte: inimestel pole mitte ainult relvaluba, vaid ka õigus moodustada rahvamiilits (mis ei ole kaitseliidu moodi) vastuhakuks isegi Washingtonile, kes tuleb näiteks korjama ülemääraseid makse või paigutab elanike soovi vastaselt kohale föderaalseid sõjajõude.

Relvaloa saamiseks pole erilisi lube vaja, kuigi eri osariikides on kord veidi erinev. Meenub omapärane juhtum: läksin Ameerikas, Indiana osariigis ükskord jälle revolvriga laskma ja pidin kõigepealt täitma ühe uut sorti kümnest küsimusest koosneva ankeedi. Viimane küsimus oli selline: „Kas te olete vanglast jooksus?“ (Are you fugitive from the correctional institution?). Küsisin lasketiiru peremehelt – mis juhtub siis, kui ma vastan „jah“? Ta kehitas õlgu ja täheldas: „Mis see minu asi on, ja ega teil revolvrist sellepärast laskmata jää“. 

Muide, loogika on selleski, et relvastatud kuritegusid sooritavad mitte need, kellel on relv seaduslikult, vaid need, kes omavad seda seadusevastaselt. Järelikult kujundab relvade piiramine ebavõrdse olukorra „tulistamisrindel“ – relvastatud kurjategijatel on ülekaal nende inimeste suhtes, kellel relva ei ole. Las ma meenutan, kus ma olen Ameerikas relvi näinud: bensiinitankla ja motellipidaja kassasahtlis, tuletõrjujal, metsavahil, kiirabil… Selge, et nad ei ähvarda kunagi kedagi, aga oht jääda rünnaku alla on reaalne, kuid tänu relvale seda ohtu ei tekigi. Kui Olerexi tanklasahtlis olnuks relv, võinuks kogu sealne tragöödia lahti rulluda teistmoodi.

Mis toimub peas

On olnud ütlemisi, et relva omamine ei ole õigus, vaid privileeg. Seegi pole täpne. USA relvaassotsiatsioon (NRA) kannab loosungit: „Mitte relvad ei lase, vaid inimesed!“ Vastupidist arvavad politseiülemused ei märka seda, et just relvastatud rahvas teeb nende elu ohutumaks (pean rõhutama, et Lihula lugu on täielik erand). 

Arvan, et Lihula loo puhul on tehtud veel üks viga. Nimelt see, et oletatakse seda, et mõrvari käitumise ja relvastumise taga on psühhiaatriline häire. Ja järelikult tuleb arstidel relvaloa väljaandmisel diagnoosida vaimuhaiguse seisundit. Võib-olla… Aga ei tohi unustada, et hälbed (s.h. Lihula lugu, aga ka teised) on mitte psühhiaatrilised, vaid psühholoogilised. Nähtused nagu suurusehullustus, jälitusluul jne on psühholoogilised. Psühhiaatriliste vigade kohta olen (raamatuid lugedes) märganud muid käitumisi: depressioon tundub juhtivat haiget enesetapu, aga mitte võõratapu poole.

Lihula tragöödia on pannud meid mõtlema selle üle, mis toimub inimese peas, kes sellise veretöö sooritab. Arvan, et me peaksime veelkord läbi lugema Dostojevski „Kuritöö ja karistuse“ selleks, et aru saada, kuidas toimib mõrtsuka aju psühholoogilise hälbe korral. Raskolnikov ei sooritanud tapatööd mingi erilise tahte, poliitilise motiivi või isegi psüühilise haiguse ajel, vaid terve filosoofilise süsteemi ja psühholoogilise skeemi alusel. 

Mäletate tema olulisimat küsimust: „Kas olen ma (Raskolnikov) tähtsusetu ussike, või oman ma õigust tappa (olla nagu Napoleon)?“ Ja tema mõrvatööks polnud vaja püstolit, vaid mantli alla peidetud kirvest. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee