Kommentaar

Toomas Alatalu | Põlvili on pool Ameerikat 

Toomas Alatalu, vaatleja, 14. juuni 2020, 18:58
Elame tõesti imelisel ja erakordsel ajal – kosmoselaev paneb ka palja maa pealt minema, koroonaviirus poeb, kuhu tahab, lennukid lõpetavad lendamise, kruiisilaevad sõitmise ja maailma võimsaima riigi USA poliitladviku tipud laskuvad korraga põlvili, et nii märkida oma süüd selles, et Ühendriikides vohab edasi rassism ja politseinikud kohtlevad kinnipeetuid julmalt. Oluline täpsustus – põlvitab siiski vaid pool USA ladvikust ehk siis opositsioonis olevad demokraadid.

Tasub mäletada, et orjuse kaotajaks USAs oli vabariiklasest president Abraham Lincoln (1861–65) ja et praegustes sündmustes tooni andev liikumine Black Lives Matter (tõlkes: mustade eludel on väärtus) tekkis 2013. aastal kui reageering toonastele rassismiga seotud kokkupõrgetele. See aga oli USA esimese mustanahalise ja demokraadist presidendi Barack Obama võimu aeg (2009–17) ja tuleb küsida – mida tegid demokraadid ise probleemi lahendamiseks 2014. aastast kuni 2017. aasta jaanuarini? Mis toimus seejärel kuni jaanuarini 2020, on meeles – demokraadid kuulutasid välja resistencia (= vastupanu) ja püüdsid president Trumpi ametist maha võtta, süüdistades teda pea kolm aastat järjepannu Kremli teenistuses olemises ja seejärel võimuliialdustes Ukraina poliitikas.

Kodused tegematajätmised annavad märku

2020. aasta jaanuari lõpp tähendas pööret kogu maailmale – pandeemia nõudis piiranguid, tootmise ja tarbimise seiskamist ning seda kehtestasid valitsused. Eelmist piiramiste ja puuduste aega – teist maailmasõda – mäletasid vaid üksikud ja nii küpses vabadusega harjunud inimestel ühel hetkel soov naasta iga hinna eest kohe endise eluolu juurde. See aga tähendas vältimatut konflikti inimelude nimel toimetavate valitsustega, konflikti teravus aga sõltus riigi sisekliimast ja – USA meedia hoiakust tulenevalt – see on seal olnud presidenti mahategev ja eitav.

Iga uus kriis võimendab aga alati vanu probleeme ja USAs on neist peamisteks vaesus ja rassism. Kui püüda selgitada, miks Lincolni alustatu sai sisulise järje alles 1960ndatel (Martin Luther King), siis oli alles teine maailmasõda see, mis tõi USA – kes siiani oli toimetanud üksnes Ladina-Ameerikas – Euroopasse ja Aasiasse. Tõus maailma esiriigiks andis Valgele Majale suurepärase võimaluse kõigi teiste õpetamiseks ja selles rollis ei suudetud või ei osatud enam märgata kodus tegemata jäetut. Mammona tuli mujalt kokku, sära samuti ja rahulolematuse pursked kodus, ajendatuna süvenevast vaesusest ja rassilisest diskrimineerimisest, leidsid ohjamist politseinike ja rahvuskaardi abil. Kuidas see teinekord teoks tehti, paljastas äsja telefoniga filmitu ja internetti paisatu.

Saab öelda, et kordus araabia kevade algus – detsembris 2010 pani end Tuneesias põlema naispolitseiniku poolt solvatud tänavakaupmees, põlemist näidati kõikidel ekraanidel ning  varsti põles kogu Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida. USAs surus valge politsenik ligi üheksa minutit kinnivõetu kaela, mis lõppes lämbumisega. Juhtunu teles näitamise mõju oli seekord veel kiirem – pea kõik mustanahalised USAs ja teistes riikides ning neile kaasatundjad, kes samuti on kogenud või pealt näinud mustade ebaõiglast kohtlemist ja valgete omavoli, reageerisid tänavale tulemisega. Andmaks märku – senine poliitika peab muutuma. Kuna tuldi välja korraga umbes kahesajas linnas, ei kartnud see mass enam kedagi.

Tegelikult on Ameerikas palju heal järjel olevaid mustanahalisi poliitikuid, ärimehi ja  kultuuriinimesi ning korravalvurite hulgas on mustanahalisi kohati rohkemgi. Lisades  jagunemise vabariiklasteks-demokraatideks, on käes selgus, miks kogu mustanahaliste mass rahutustes ei osale. Tasub märgata, et paljud protestivad seadusega ette nähtud raamides ning distantseerivad end poeröövijatest ja muidu vandaalitsejatest. Seaduse järgijad aitavad hoida fookuses USA demokraatliku partei ladvikut, kes teeb kõik protestide suunamiseks sääraselt, et saaks süüdistada president Trumpi ülearuses tegevuses või tegevusetuses.

Demokraadid läksid kaasa „kultuurirevolutsiooniga“

Protestilaine stiihilist puhkemist kinnitab see, et siiani pole Valge Maja ega kongress saanud mingit nõudmiste paketti. See on andnud valimisvõitlust pidavatele vabariiklastele ja demokraatidele võimaluse lubada osariigiti üksikuid muutusi politsei töös – kägistamisvõtte keelamine, üllatusreidide lubamatus, piirangud relva kasutamisel jne. Mõned osariigid on lubanud kärpida kulutusi politseile, ent värsked pogrommid seda vaevalt lubavad rakendada.

Praegu pärsib Ameerika arengut selgelt tema ladviku vanus. Trump on 74 ja ärimees ehk algaja poliitik. Rivaal Joe Biden on 78 ja tema värskeks tarkuseks võib pidada lubadust – politseinik peab esmalt tulistama jalga, mitte kehasse. Bidenil on võimalus tõsta oma mainet asepresidendikandidaadi valimisega, kelleks saab kas mustanahaline või latiino naine. Tegelikult oleks tollel hea nüüd areenile astuda, et jätkuv protestilaine üle võtta. 

Ent polnud demokraatidel hakkamist Obama päevil ega tule midagi kardinaalset praegugi. Eriti hästi näitab seda partei tipu kaasaminek uue „kultuurirevolutsiooniga“ – kelle ausammas säilitada, kelle oma mitte. Isegi kaks Kolumbuse kuju võeti maha, ehkki tol mehel polnud mingit pistmist orjapidamisega. 1939. aasta film „Tuulest viidud“, mille keelamine kolm aastat tagasi nurjus, keelati nüüd ühe isiku arvamusega – detail, mis aitab mõista, kui ehmunud ollakse praegu Ameerikas. 

USA ladviku käitumise määravad nüüd valimised. Sestap veel kord – rahutu on siiani vaid üks osa Ameerikast, poliitiliselt võttes pool Ameerikat, ning ülejäänud pigem passivad, et mitte teha vigu ehk kaotada hääli. Vajalikud ümberkorraldused on jäetud järgmise võimule tuleva generatsiooni teha.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee