MIKS NAD MÄSSAVAD? Ameerikas võib surma politseiniku käe läbi oodata iga tuhandes mustanahaline mees

„ME EI SAA HINGATA!“: Meeleavaldajad skandeerivad politseiniku põlve all surnud George Floydi appikarjet „Ma ei saa hingata!“.Foto: Greete Kõrvits

Greete Kõrvits, 12. juuni 2020 21:55

„Alustad 1954. aastal sellest, et ütled: „N***er, n***er, n***er.“ 1968. aastaks ei saa enam „n***er“ öelda — see jätab halva mulje, võib tagasilöögi anda. Siis hakkad ütlema asju nagu „bussikvoodid“, „osariikide õigused“, igasugu sihuke värk ja asi läheb hirmus ebamääraseks. Praegusel ajal käib jutt juba maksude vähendamisest ja igasugu nähtustest, mis on üldsegi majanduslikud ja mille kõrvalsaaduseks on juhtumisi see, et musti kahjustavad need rohkem kui valgeid. „Me tahame sellele vähem raha kulutada,“ on ju ebamäärasemgi kui mingi bussivärk, ja kohe kõvasti ebamäärasem kui „N***er, n***er!“. Mistahes nurgast vaatad, kõige taga on ikka rassiküsimus.“

Kui Ameerika poliitikastrateeg Lee Atwater 1981. aastal need sõnad lausus, ei tahtnud ta, et need avalikuks tuleksid. Sõnum, mis neis peitub, et kogu süsteem on ja on alati olnud ja tegelikult jääbki olema mustanahaliste vastu, jätab, taas Atwaterit ennast tsiteerides, „halva mulje“. Isegi üksikud poliitilised otsused, mis afroameeriklaste elu kergemaks võivad teha, näiteks laste sõidutamine eri koolidesse, et vältida üherassiliste kooliperede teket, võivad saada negatiivse tähenduse, kui neid bussikvootideks või sunniviisiliseks bussiveoks nimetada, mida ka tehti ja mis ka juhtus. Paljud Ameerika linnaalad on täiesti segregeeritud, st rassiliselt eraldatud: linnas endas elavad pigem vähemusrasside esindajad, samas kui valged koonduvad äärelinnadesse (ingl k suburbs ja suburbia). Nii mõnigi valge suburbia elanik ütleb midagi säärast: „Siin on nii rahulik, mitte nagu linnas. Siin on head koolid, mitte nagu linnas. Siin on head inimesed, mitte nagu linnas, kus nad on natuke nagu sellised, noh, teistmoodi.“