Kommentaar

Mart Soidro | Kas ema südant tunned sa? 

Mart Soidro, literaat, 11. juuni 2020, 20:54
Menukirjanik Raimond Kaugver (1926-1992) kirjutas aastatel 1978-1988 seitse romaani, millest kolme pealkiri on hetkel aktuaalne ja sobib hästi kirjeldama erakondade rahastamisega seotud temaatikat.

„Suurte arvude seadus” (1978) on veidi abstraktne ega kutsu lugejat sulnil suveõhtul kaasa mõtlema. Pealegi pole 50 000 kes teab mis suur number. Võrreldes 1,27 miljoniga.  „Meie pole süüdi” (1984) annaks ehk alljärgneva loo olemuse kõige täpsemalt edasi. Paraku oleme seda ütlust erinevates varjundites kuulanud Jüri Ratase ja tema peasekretäri Mihhail Korbi suust viimastel nädalatel tüütuseni.

Seega jääb „Kas ema südant tunned sa?” (1988). Kindla peale minek, sest omal ajal trükiti seda küllaltki keskpärast lugu 115 000 eksemplari. Lydia Koidula algse versiooni  – truuduse, armu ja õnne pelgupaiga oli Kaugver asendanud allakäigutrepiga, millele olid astunud teose 16-aastane peategelane ja tema semud. Seega hoopis teine tubakas. 

Sissejuhatus on tehtud, läheme nüüd erakondade rahastamise järelevalve juurde tagasi!

Peaminister ei tabanud märki

Jüri Ratase kibe töönädal algas sportlikult. Tõmbas dressi selga ja osales Eesti korvpalli 100. sünnipäeva raames naiste ja meeste koondiste kaptenitega trikivõistlusel, kus üritati Stenbocki maja rõdult visata pall korvi (ERR, 8.06.2020). Maitse asi, kas sellist palagani tasus korraldada pärast Lihula tragöödiat, aga see selleks. Peame arvestama, et Ratase puhul on tegemist pehmeid väärtusi propageeriva kossumehega, kunagise Eesti noortekoondise vahetusmängijaga. 

Kuigi pressiteade kinnitas, et peaminister oli tabamisele väga lähedal, siis videoklippi vaadates kinnitas minu silm vastupidist. Võta või jäta, Ratas oli roostes  – ta ei jaksanud korvinigi visata, mis me veel korvi tabamisest räägime! Kogu see ettevõtmine äratas kahtlusi, mida süvendas asjaolu, et operaator magas Siim-Sander Vene võiduviske maha.

Aga peaministri röögatus oli nii vägev ja usutav, et küllap pall lõpuks ikka korvi kukkus. Kas just Stenbocki maja rõdult või sealt alt mõne kuldse käega turvamehe käe läbi, on muidugi iseasi. Videoklipp tulnuks monteerida usutavamalt, sest isegi korvpallikauge vaataja sai aru, et Vene viimase viske ja Ratase röögatuse ajaline vahe on liialt napp, et pall ei võinud isegi teoreetiliselt korvi sopsata. 

Paar tundi hiljem oli peaminister spordisärgi vahetanud pintsaku vastu ja vastas ajakirjanike küsimustele, miks ta tagastas 50 000 eurose annetuse ühele EKRE endisele liikmele.

„Ma ju mõistan väga selgelt, et arvestades Keskerakonna ajalugu, siis need nõuded meie erakonnale ongi kõrgemad. See on minu otsus, et me kanname selle tagasi ja ei võta seda annetust vastu. Tulenevalt siis ka sellest viimasest loost Eesti Ekspressis (6.06.2020; M.S.). Arvan, et Keskerakond on siin eetiliselt käitunud ja raha tagastanud.”  

Kahju, et sõna tähendus kriisi ajal devalveerub. Keskerakond ja eetika on viimaste sündmuste valguses minu meelest kaks teineteist välistavat nähtust. Ja ma ei pea silmas lapsele mõeldud raha vastuvõtmist ja selle tagasimaksmisega viivitamist „viimse veretilgani”. Meenutagem kasvõi keset koroonakriisi ilmunud reklaami ajalehes Kesknädal, kus näidati, kui palju Keskerakonna ministrid kriisis raha laiali jagavad. Ka siis ajas peasekretär Korb alguses sõrad vastu ja tunnistas alles viimases Eesti Ekspressis, et „ei olnud maitsekalt tehtud reklaam.”

50 000 eurose annetuse puhul uskus Ratas veel nädal aega tagasi, et see tehti siiraste kavatsusega toetamaks Eesti suurima partei maailmavaadet. Meie peaministrit ei närinud kahtluseuss, et Keskerakonna 14 742 liiget maksid eelmisel aastal 29 740 eurot liikmemaksu, peaaegu poole vähem kui üks kesise sissetulekuga ettevõtja üksi.

Peaminister usub lambajuttu? 

Aga eeldame, et hea lastetoaga peaminister usub jätkuvalt inimeste headusesse. Ja näiteid ajaloost pole vaja kaugelt otsida. Näiteks 1911. aasta  suvel seisnud Juhan Liiv Estonia ehitusplatsi ääres, vaadanud tükk aega ehitamist, langenud siis põlvili ja öelnud: „Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada, aga ma annan, mis mul on.”

Poeet võtnud riided seljast, tahtnud need sinna jätta, aga siis sekkusid õiguskaitseorganid (konkreetsel juhul siis linnavaht). Annetus oli küll läbipaistev, kuigi Friedebert Tuglase mäletamist mööda võeti vastu vaid Liivi vana pintsak. Oleks Jüri Ratasel jätkunud sama palju ettenägelikkust kui eelpoolmainitud linnavahil sada aastat tagasi, poleks midagi lahti. Nojaa, meie peamister lähtus ilmselt tarkuseterast, et kingitud hobuse suhu ei vaadata. Aga see vanasõna ei kehti juba ammu. Savisaare protsessi poleks sel juhul ju toimunud.

Ma ei teagi, kumb on hullem, kas vassiv ja hämav või sinisilmne ja lihtsameelne peaminister? Hämada pole ilus, selge see. Aga minu meelest on veelgi hullem, kui peaminister hakkab uskuma lambajuttu. Hirm tuleb peale, kui meie naiivsevõitu peaministrit hakatakse ära kasutama rahvusvahelisel areenil, näiteks hoopis mastaapsemas ja räpasemas rahapesus. See on oht meie julgeolekule! Tõsi, selle valitsuse kõige lähemates liitlastes, pean eelkõige silmas Ungarit, Bulgaariat ja Poolat, ma ohtu ei näe. Aga maailmas on riike, kes kindlasti tahavad meil „nahka üle kõrvade tõmmata”.

Sellise süngevõitu ennustusega ei tahaks lõpetada. Sel nädalal avaldati sotsiaalmeedias pilt kunagise N Liidu Riikliku Julgeolekukomitee esimehe ja hilisema NLKP peasekretäri Juri Andropovi parteipiletist 1973. aastast. Saime teada, et KGB esimehe palk oli 800 rubla, millest Andropov pidi armastatud parteile maksma iga kuu 24 rubla. Seega 3% palgast. Ja kõik maksid, keegi ei viilinud kõrvale.

Selles mõttes võiks NLKP Keskerakonnale eeskujuks olla – kuidas majandada nii, et pärast valimisi poleks võlgnevusi. Kommunistliku partei rahaasjad olid igatahes korras. Vähemasti pole kuulda olnud, et EKP I sekretär Johannes Käbin oleks N Liidu esimese reklaamistuudio rajajale Peedu Ojamaale võlgu jäänud. Näiteks loosungi „Elagu NLKP!” teostuse eest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee