Foto: Erki Pärnaku
Taavi Libe, TV3 saatejuht 7. juuni 2020 19:03
Tehnoloogiaajastu peale pead vangutavatel ja vaikselt ohkavatel vanameelsetel tuleks viimase paari nädala kontekstis ilmselt oma hoiakud ümber hinnata. Möödujate filmitud materjal, kuidas politseinikud piinasid ja tapsid Minneapolises afroameeriklase George Floydi, vallandas USAs, aga laiemalt kogu maailmas aktiivse liikumise brutaalse rassismi vastu. Meeleavaldustele mõjus nitrokütusena just tõsiasi, et politseinike julmus oli järsku kõigi silme ees.

George Floyd oli selles juhtumis vaieldamatult ohver, kuid kogu liikumise sümbolina on ta oponentidele kergevõitu saak. Floydi minevik polnud kaugeltki laitmatu. Tema resümees oli trellide taga veedetud periood nii relvastatud röövimise kui ka uimastitega hangeldamise eest. Ilma videomaterjalita oleks need faktid aidanud Floydi kallal jõhkrutsemise ilmselt vaevata kinni mätsida, kuid videopilt surmaeelse korina saatel ema appi hüüdvast suurest mehest tõmbas sellele võimalusele kriipsu peale.

Fookus kipub hajuma

Pilt loeb. Ameerika Ühendriikide kodanikuõiguste eest võitlemise ajalugu teab seda hästi. Kes liikumisega nii hästi kursis pole, sellele piisab järeleaitamistunniks, kui vaadata Netflixist mustanahalise koomiku Dave Chappelle'i palju vastukaja saanud püstijalakomöödia kavasid. Ühes neist pajatab Chappelle värvikalt loo Emmett Tillist, kes 14aastaselt brutaalselt uputati ja surnuks peksti, sest ta olla flirtinud valge noore naisega.

Tillist sai toonase kodanikuõiguste liikumise sümbol, sest erinevalt lugematust arvust teistest brutaalse vägivalla ohvriks langenud mustanahalistest nägid inimesed väikese Emmetti kallal kordasaadetud julmust, sest tema ema andis loa avada matustel kirstukaas ning paljud väljaanded üle kogu riigi avaldasid õõvastavaid pilte äratundmatuseni paiste pekstud laibast. Terve mõistusega inimene pidi seda nähes aru saama, et midagi on väga valesti ja mustade õiguste eest võitlemine tegi USAs järgmise kümnendi jooksul suurima murrangu alates orjuse kaotamisest.

Loodetavasti läheb Floydi mõrva tuules USAs samamoodi. Aga millise resonantsi tekitab suure lombi taga toimuv Eestis? Viimane nädal näitas, et fookus kipub hajuma. Brutaalsust näitava videomaterjali levimisest ehk sõna levimise vabadusest alguse saanud liikumine on Eestis võtnud vastupidise suuna. Selle asemel, et keskenduda probleemi tuumale, võeti põhjalikult liistule meelelahutustähtede koorekiht, kes on ülipopulaarses telesaates „Su nägu kõlab tuttavalt“ mustanahalisi artiste kehastanud.

Aga kohalikud venekeelsed?

Kui kogu seltskond oli siirad vabandused teele saatnud, leiti vaid mõni aeg tagasi Kroonika meelelahutusauhindadel rahvahääletusel aasta raadiohääle tiitli saanud Alari Kivisaar, kelle  – tema kohta isegi väheprovokatiivsed – väljaütlemised George Floydi aadressil tõid kaasa petitsiooni, et Kivisaar oma töökohast ilma jääks. Kivisaare ümber jagub auru ilmselt pikemaks ajaks, sest just artikli kirjutamise ajal potsatas mu uudisvoogu sõnum, et raadiolegendi toetuseks on samuti liikvele läinud petitsioon.

Eestlaste võõrapelglikkus pole ilmselt kellelegi uudiseks. Eestis elavad teise nahavärviga inimesed vajavad toetust ja kaitset, aga kas lühendi BLM (black lives matter, tõlkes „mustanahaliste elud loevad“ – toim) kontekstis peame me niivõrd tugevalt kinni jääma tähte B? Kui Ameerika Ühendriikides on mustanahalised kuritegevusega seotud statistikas ebaproportsionaalselt esirinnas, siis Eesti statistikas paistavad sama ebaproportsionaalselt silma kohalikud vene keelt kõnelevad inimesed.

Ma ei kavatse valdkonnapõhiselt väita, et politsei suhtub neisse kuidagi teistmoodi kui eestlastesse. Küll aga tundub mulle, et eestlaste hoiakud tervikuna on kohalike  venekeelsete suhtes sellised, et elus läbi löömiseks peavad nood meie ühiskonnas igal sammul pingutama veidi rohkem kui eestlased. Ja rasketel aegadel, nagu näiteks oma majanduslikke mõjusid suuresti alles vaka all hoidev koroonakriis, saavad nad tunduvalt valusamalt pihta kui eestlased.

Ehk pole praegu tõepoolest kõige aktuaalsem tegelda kellegi loominguvabaduse piiramisega. Isegi kui see looming piirdub robustse karakteri kehastamisega raadioeetris või tahmase näoga laulmisega. Ja vahest sobib lühendi BLM asemel Maarjamaa konteksti ALM (all lives matter, tõlkes „kõik elud loevad“ – toim). Keeleinspektsioon taunib nii või teisiti, aga vähemalt fookus oleks täpsem.