Eesti uudised

Sass Henno varjatud rassismist: vaikimine aitab ainult vägivallatsejaid (3)

Toimetas Eigo Kaljurand, 6. juuni 2020 16:21
Sass Henno.Foto: Erakogu.
Sass Henno kirjutas sotsiaalmeedias, kuidas rassistide hästi maskeeritud argumente ära tunda. 

"Ma olen priviligeeritud. Mul ei ole iial neid probleeme, mis on olnud mu teist nahavärvi sõpradel. Ma olen teinud rassistlike lolle nalju elus oi kui palju. Ma olen õigustanud oma solvavat sõnakasutust, neid asju ise öeldes. Aga ma tahan muutuda normaalsemaks. Taha sina ka. Muutus, mida vajame, algab sellest, et hakkame nägema oma enda rassistlike hoiakuid ja seda, mis kompleksid neid hoiakuid põhjustavad," kirjutas Henno Facebookis.

Samal teemal

"1. Meie varjatud rassistid ütlevad: „See on silmakirjalik, et sa sellest alles nüüd räägid, et black lives matter, miks sa sellest siis kogu aeg ei räägi, kui see sul hingel on?“ – Mida demagoogiat. Kallis sõber, sa ei pea rääkima kogu aeg olulistel teemadel, sa pead väljendama oma moraalset toetust neile kellele tehakse liiga. Kui keegi haiget saab, ja sa ta valu mõistad, sa lohutad ja toetad teda – sa ei käi tal iga päev kannul ja ei ürita lohutada niisama.

2. Meie varjatud rassistid ütlevad: “Ma ei hakka sel teemal kaasa rääkima, see pole minu teema.” Vaata samast peatükist ka täpselt samaväärseid argumente, “Ma ei jäta metsavadadele leiba,” “ma ei kritiseeri vägivallatsevat naabrimeest,” ja uhkusega hinges: “Ma küll iial ei sekku, kui kellelegi liiga tehakse!” See on üks klassikaline argpükside jutt, ja ME KÕIK OLEME vahel need argpüksid. Me hakkame õigustama oma mugavat käitumist, sest ei taha teise aitamise nimel endale ebamugavust põhjustada. Aga oi kuidas me ise tahaks abi, kui meid naaberriik väikerahvana, või kasvõi tööjuures ülemus alluvana peedistab. Kohe kui meie varjatud rassisti privileegid on ohus, on tal mure. Aga kui kellegi teise õigusi lõhutakse, pole see “minu teema.”

3. Meie varjatud rassistid ütlevad: “No nii suur probleem see nüüd ka ei ole, et üle reageerima peaks.” See on tüüpiline enda-mätta otsast egotsentriline vaade. Samad inimesed sõidaks Jägala joa kosest kanuuga alla ja sekund enne laskumist ütleks ka rõõmsalt: “Minu kogemuse järgi on siiani olnud täiesti rahulik ja stabiilne jõgi, miks me üle reageerime” – sama empaatiline oleks vähihaiget sõpra lohutada, öeldes, ära muretse, nii suur probleem see ka pole. Teise inimese mure tühistamine ja tema probleemi pisendamine ei ole abi. See on empaatiavõimetu ja kitsas silmaring.

4. Meie varjatud rassistid ütlevad: “Seda ei saa nii üheselt võtta. Ma tean normaalseid valgeid, normaalseid politseinikke, normaalseid rassiste on ka, ma tean seda.” Ja nad ütlevadki seda oma lihtsas lolluses, sest usuvad, et see asjasse puutumatu fakt aitab kuidagi lahendada rassismiprobleemi terves maailmas. Samad varjatud rassistid kükitavad oma kruusa peal kukkunud lapse kõrvale ka ja sosistavad: “kullake, ma tean palju lapsi, kes ei kuku” või lähevad sõbra matustele jutuga “ma tean osasid sõpru, kes ei ole surnud ka!” See on täiesti asjasse puutumatu argumendi lauale toomine, mis on alateadlik katse probleemilt tähelepanu kõrvale juhtimiseks.

5. Meie varjatud rassistid kasutavad kütte lisamiseks tihti kõige ebakonstruktiivsemat hämatehnikat: “Meil on palju olulisemaid teemasid, kui see, et seal kaugel kellelegi jõhkralt liiga tehti. Näiteks aga miks keegi ei räägi meestevastasest vägivallast? Aga miks keegi ei räägi surnud politseinikest? Aga miks keegi ei räägi kui raske valge olla on?” Ohvrimängimine ja enda ohustatuks kujutamine on manipulaatorite ja nartsissistede kuldne oskus. Mitte midagi halba pole teistest probleemidest rääkimsel. Aga kui sa murrad operatsioonisaali (USAs opereeritakse praegu üht sotsiaalset poliitilist rassismi-kasvajat, mis nende organismis 400 aastat vohanud on) ja hakkad seletama, et mida te siin opereerite, õpetage parem lapsi tervislikult toituma, oled sa mitte adekvaatne vestluspartner, vaid kohtlane idioot.

6. Meie varjatud rassistid ütlevad: “Aga kõigi elud on tähtsad. Miks me ainult mustadest eludest räägime.” Klassikaline teema lahjendamise tehnika. Jagasin siin paar posti tagasi koomiksit kuidas põleva maja naaber oma maja kastis - me orjarahvana oskame alati näha ka kõige olulisemat: peaasi, et priviligeeritud mõisnikul hea oleks. Selle lausega muutuvad meie rassistid kubjasteks, kes võtavad pigem oma vägivaldse isa rolli, kui kaitsevad seda peksasaanud last, kes nad ise kunagi olid.

7. Meie varjatud rassistid ütlevad: “Ma ei julge varsti teistsugust arvamust avaldadagi, ilma et hukka ei mõistetaks.” Ja selle lause ajal nad ei saa arugi, et paigutavad end nähtamatusse puuri koos kõigi vägivallatsejatega, kes varem tundsid end ohustatuna peatükis: “Varsti ma ei tohi siis üldse enam oma last lüüa, kui kõik sellele vastu on!” Kui teistsugune arvamus teeb ohvrile haiget, miks sa seda teha tahad? Kui su arvamus teeb elu mugavamaks vägivallatsejale, mitte ohvrile, mis see sinu kohta ütleb?

8. Meie varjatud rassistid ütlevad: “Vägivald pole lahendus! Nad peaksid protestima nii, et seda oleks mul kena vaadata, mitte seal asju lõhkuma.” Ja kuidas sa saad aru, et tegu on rassistiga, peitubki siin lauses. Inimesed kes on traumateraapiaga kokku puutunud teavad, et neid suuri ja sügavaid haavu, on võimalik ravida ainult mõistmisega. Kui sulle tehakse haiget, sul on õigus karjuda. Mitte kellelgi pole õigus sulle öelda, kuidas sa oma valu väljendada võid. Ja btw, enamus märatsejaid on tavalised marodöörid.

9. Meie rassistid (Ma ei viitsi enam seda sõna “varjatud” kirjutada) ütlevad, et “miks te teete kangelase tapetud endisest kurjategijast? Ta oli narkojoobes!?” Ja samas need on need samad rassistid, kes seisavad häälekalt kurjategijate õiguste eest, kui see puudutab naistevastast või lastevastast vägivalda.

10. Meie rassistid ütlevad: “Aga mõistke politseinike ka!” ja see on traumaatilise seotuse märk nende arengupsühholoogias. Lapsepõlve hingehaavad on pannud mõistma meid pigem vägivallatsejat (otsides vastust küsimusele “miks mu issi/emme nii käitub, et mul valus on?”), ning meie supervõimekas aju on jõudnud sinna, et: Ju tal on selleks põhjus. ta kartis, ta tegi lihtsalt oma tööd, ta kogemata tappis..

11. Meie rassistid ütlevad: ma küll ütlen “neeger”, mind see küll ei solvaks! Sest sind ei ole kunagi kutsutud orjakaltsuks, roosaks, lillaks või kuradi kiilakaks pedofiiliks. Sest sa oled nii sügavas oma priviligeeritud eituses, et solvud ainult siis, kui ma sulle avalikult “m**n” ütlen, kuigi see on sinusuguse kohta ilmselgelt kompliment. Sina ei saa otsustada sõnu, mis teist solvavad või mitte. Sina saad otsustada, mis sind solvab. See sõna võeti kasutusele orjade kohta. Ja kui see ei meeldi teisele inimesele, siis selle kasutamine ongi solvang.

12. Meie rassistid ütlevad uhkusega: “Ma olen konservatiivne” justkui viitega sellele, et sooviks säilitada vanu häid aegu. Ja nii ongi. Meie varjatud ja varjamatu rassism ei soovi säilitada muud, kui meie mugavat positsiooni. Seda, kus meie peale pole karjutud “Kao koju” kui sa juba oled kodus, või meid pole nahavärvi pärast rünnatud.

13. Meie rassistid ütlevad: “Vanasti küll seda, teist või kolmandat probleemi ei olnud. Astrid Lindgreni raamatutes oli ka neeger ja keegi ei kurtnud” Jah. Vanasti olid sa ka pauk oma issi kõhukotis, aga sa oled ju vahepeal arenenud. Loodetavasti. Ainuraksest kuhugi edasi. Ainult idioot ei muuda oma arvamust, kui ta õpib uusi fakte.

KOKKUVÕTTEKS, mida täna usun:

- Rassism ei ole terav ega keeruline teema kui sa pole varjatud rassist.
- Ja tuleta alati meelde, et põrgus on eraldi koht neile, kes sellistel moraalset otsust nõudvatel aegadel säilitavad oma „neutraalsuse“
- #julgerääkida ära ole mugavalt vait.
- Vaikimine aitab ainult vägivallatsejaid.
- Miinus ja miinus teevad kokku plussi. Väärkohtlejate suhtes tuleb olla karm. Ohvrite suhtes mõistev."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee