Kommentaar

Lugeja olukorrast USAs | Kelle probleem see on? 

Ilo Kippen, 5. juuni 2020 18:49
Foto: ERIN SCOTT / Reuters
Viskame õhku mõned täiesti suvalised teemad: kas Lissaboni leping oli Euroopa föderatsiooni moodustamine läbi tagaukse? Poliitikutel on tosinaid seisukohti. Kas Hiina poolt arengumaade sadamate kokku ostmine on oht maailma julgeolekule? Poliitikutel on tosinaid seisukohti. Kas Ühendkuningriik pole pärast Brexitit enam globaalne jõud? Poliitikutel on taas tosinaid seisukohti. 

Aga mida tähendas Minneapolises, kui politseinikud tapsid ühe mustanahalise mehe?  Poliitikud vaikivad ühtäkki. Kas pole huvitav? Sealjuures „tavalised“ inimesed üle kogu maailma sekkuvad arutellu, võtavad seisukohti ja lahkavad juhtunut. Miskipärast läheb see  inimestele palju rohkem korda – rohkem kui Hiina, Euroopa või Ühendkuningriik. Ja kas pole sel taustal imetabane, kuidas ühel hetkel on neil, kes tegelevad seisukohtade võtmisega oma kutsetegevuse raames (poliitikutel), seisukohti nii palju. Ning järgmisel – nagu praegu – valitseb vaikus?

Võib-olla on see tõesti meie jaoks kauge probleem. Ehk ei puuduta see kuidagi otseselt Eestit. Või puudutab oluliselt vähem kui need eespool loetletud teemad. Aga mõelgem niipidi: tohutult palju inimesi on Ameerikas tänavale tulnud ja hämmastavalt paljud, iseäranis noored ja ka Eestis, on sellel teemal näiteks sotsiaalmeedias oma seisukohti väljendanud. Niisugune laialdane reageering on tänapäeva maailmas tegelikult haruldane nähtus ja näitab, et teema puudutab paljusid, oluliselt. Mis sest, et hukkus „vaid üks mees“: üks oli vististi millegi olulisema sümbol. Väga võimalik, et millegi sama olulise kui Hiina ja Euroopa ja Ühendkuningriik.

Ekraanide ees istudes tundub, et suuri probleeme on jube palju. Et maailm on hullumas ja tohutu hulk ohte ähvardab meie elule ja normaalsusele iga päev iga tund otsa peale teha. Aga kui astuda korraks ekraanidest eemale, panna väike helendav iPhone käest... Milline elu siis paistaks? Enam poleks näha kohe-kohe inimkonnale lõppu peale tegevaid katastroofe, mida internet leiab igas päevas tosinaid. Poleks näha majandusi või poliitilisi süsteeme, mis peaks kohe-kohe laiali kukkuma, kui uudiseid uskuda. Poleks isegi vihaseid „arvamusliidreid“, kes kommentaariumides kisendavad, sest tänavad on tühjad: vähesed põhimõtted on nii olulised, et meelitaks kedagi oma kodusest mugavusest välja astuma.

Aga see kõnealune – Minneapolise juhtum – meelitas. Massiliselt.

Sestap ehk oleks ainult kohane, kui ka meie kohalikud poliitikud selles asjus oma seisukohta väljendaks. Mis sellest, et see tundub kauge ja võõra murena. Ehk võiks koguni minna nii kaugele ja visata lõpetuseks õhku sellise eriti valuliku küsimuse: kas Eestis tõepoolest de facto mingit inimeste erikohtlemist ei esine? Eelkõige näiteks rahvuse ja elukoha järgi?