Kommentaar

Toomas Alatalu rahutustest USAs | Vihast tiines ühiskonnas maksab iga viga 

Toomas Alatalu, vaatleja, 2. juuni 2020, 18:21
Ameerika põleb jälle. Ikka rassismist ajendatult. Kui toimuvas midagi teadjale inimesele häirivat on, siis on seda pildid hukkunud George Floydist. Ta oli ju paha poiss ja lihtsalt kuri saatus viis ta kokku teda pikalt tundnud politseinikuga. Viimase jõhkrusel pole õigustust ja peamine on see, et mustanahaline hukkus valge korrakaitsja jala all.

President Trump kutsub hukkunut „pereisa Floydiks“ ja kuulutab rassismi lubamatuks. USA meedia on aga hukkunust teinud eelnevalt vallandunud võitluse sümboli. Parasjagu otsiti võimalust andmaks uut hingust neljandat aastat käivale ponnistusele USA praeguse presidendi Trumpi kukutamiseks. Seis uueks otsustavaks rünnakuks presidendivalimiste künnisel oli igati soodne ja selle alguse sümboliks võinuks saada ükskõik kes. Sai Floyd ja see valik võib ära määrata käimasoleva järjekordse Trumpi-vastase rünnaku tulemuse.

Samal teemal

Taustaks pandeemia ja majanduskriis

Tuletakse nüüd meelde, et 2016. a presidendivalimised olid USA ajaloos erakordsed selles mõttes, et ühe suurpartei sadulasse hüppas ootamatult mees kõrvalt, ärimaailmast, kes haaras ohjad oma kätte ja kihutas finišini esimesena. Kogu ülejäänud võimuladvik oli raevus, ja meedia, mis 90% ulatuses teenis vastasleeri, kaotusvihast suisa sinine ja järgnes see, mida poleks Ameerikalt kunagi oodanud. Päev pärast presidendivalmiste tulemuste teatavaks tegemist olid USA linnade tänavad täis rahvast, kes kõik kuulutasid „Tema ei ole minu president.“ See pretsedenditu kammajaa on USAs käinud tänaseni, peaasjalikult ajakirjanduses ja seadusandlikes kogudes, mille tipuks üritas USA kongress algul ühel, siis teisel ettekäändel Trumpi ametist tagandada. Mõistagi tähendas niisuguse eesmärgi seadmine ka Trumpi kogu muu poliitika kuulutamise rumaluseks, vastutustundetuks jne. Teadlik viha külvamine jätkus ka pandeemia kohalejõudmisel Ühendriikidesse – kõik, mida tegi valitsus, kuulutati valeks ja demokraatide opositsiooni poolt pakutu ainuõigeks.

Võimuladvikul ja selgelt neljandaks võimuks hakanud ajakirjandusel ei õnnestunud Trumpi massidest isoleerida, sest mehel jagus nutti hakata kasutama sotsiaalmeediat. Kõigi ennustuste vastaselt hakkas tööle ka Trumpi majanduspoliitika ja mehe populaarsus kasvas kuniks jõudis kohale pandeemia. Seda tüüpi – antud juhul ka surmajuhtumitega lõppevad – kriisid näitavad kätte iga ühiskonna nõrgad kohad. USAs on nendeks tohutu ebavõrdsus, seda ka tulenevalt päritolust, ja rassism. Ei maksa unustada, et Ameerika Ühendriigid tekkisid kui orjapidajate riik ehk siis iseseisvuse deklaratsioonis kuulutatu käis pikalt vaid ühe osa elanike kohta ja mustanahalised said oma tänased õigused kätte alles 1960ndatel. Pool sajandit hiljem valiti mustanahaline Obama USA presidendiks, ent see oli pigem võimusüsteemi enda arenguid ennetav käik näitamaks, et USA marsib tõesti vabaduse ja võrdsuse eest võitlejate esirinnas. Ühe mehe edutamine ei hoidnud ära 2015. aasta ehk siis Obama-aegseid rassirahutusi.

Praeguste rahutuste teke on aga eriline selle poolest, et jätkuva viha külvamise ja võimu eitamise taustal sai ruttu ilmsiks, et pandeemia niidab mustanahalisi ja latiinosid rohkem kui valgeid. Kui lisandus majanduskriis, olid sellegi tagajärjed samasugused. Ebavõrdsus ja vaesus polnud ühtäkki enam midagi ebamäärast, vaid selgelt halb ja inimelusid nõudev reaalsus, mis läks ainult hullemaks.

Jõu kasutamine jõudis sisepoliitikasse

Pole siis ime, et päevapealt muutus ka rahulolematuse väljanäitamine – kui seni oli neli aastat pigem jalutatud plakatitega tänavail ja peetud kärarikkaid kõnekoosolekuid, siis nüüd läksid lahti pogrommid ja suur vandaalitsemine. Taas sai ilmsiks, kui erinevat komberuumi omasid erinevad USAsse saabunud – nii sunniga toodud kui vabatahtlikult tulnud – ja nende järglased. Ning milline oli nende suhtumine võimu esindajatesse – olgu neiks linnapead, kubernerid või politseinikud. Tasub mäletada, et massi organiseeritud iseotsustamine – kas jätkame piirangutega või hakkame elama, nagu seni – läks lahti kuu aega tagasi. Politsei ja rahvuskaart jäid selles poliitikute jõukatsumises tagaplaanile. Nüüd käis nende kaasamine korra tagamiseks sunnitult ja jääb mulje, et pikaaegne jõuetu pealtvaatamine on oma töö teinud – massi koheldakse silmatorkavalt halastamatult.

Trump, kes oli just hakanud tegema traditsioonilisi valimiseelseid välispoliitilisi käike – surve Hiinale, kutse Putinile jne, – pidi kiirelt ümber orienteeruma mässu mahasurumisele kodus. Kuna USA välispoliitika on viimasel ajal selgelt baseerunud jõul, siis oli omamoodi loogiline jõu käikupanek ka sisepoliitikas. Sellest Trumpi lubadus kaasata relvajõud, kui rahvuskaardist ja politseinikest ei piisa. 

Taktikaks kindlasti rahutustes osalejate lõhestamine ehk siis „anarhistide, radikaalide ja Antifa-liikmete“ eristamine teistest, normaalselt protestivatest seltskondadest. Kõlab kenasti, ent Trumpi jaoks samastub suur osa Antifast demokraatliku partei toetajaskonnaga ja minek nende vastu valimiste eel on üpris riskantne. Ehk siis – tuleb oodata, kuidas Trump seda kavatseb teha ja mida pakub tema vastaskandidaat Biden, kes samuti peab kujunenud seisus midagi ütlema. Ikka rassismi väljajuurimise asjus, kus iga tehtud viga maksab kätte.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee