Kommentaar

Mart Soidro | Funktsioneerivast peeglist ja viltusest lõustast 

Mart Soidro, literaat, 28. mai 2020 13:53
18. mail, hädaolukorra esimesel päeval andis Kert Kingo riigikogu juhatusele üle koalitsiooni eelnõu, millega tahetakse lõpetada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) töö ning anda selle organi järelvalvepädevus üle riigikontrollile.

Iseenesest on see muidugi kummaline, et ajal, mil riik vaagub piltlikult öeldes hinge, tegeleb valitsuskoalitsioo ühe järelevalve komisjoni – mille tegevuskulud olid 2019. aastal alla 100 000 euro – ümberstruktureerimisega. Kui peaministrilt riigikogu infotunnis 20. mail küsiti, miks tuleks seda teha just nüüd, järgnes Ratase teada-tuntud mantra: „Järelevalve peab muutuma veel tõhusamaks, veel paremaks. See annab erakondade rahastamise järelevalvele rohkem juurde ja annab uue kvaliteedi.” Seda sõnakõminat kuulates võis poliitikakaugele inimesele jääda mulje, et erakonnad on omalt poolt teinud kõik, et rahastamine oleks aus ja läbipaistev – nüüd on aeg tõsta ka kontrollijate kvaliteeti ning asendada amatööridest koosnev ERJK professionaalse riigikontrolliga. 

Pilk protokolli

Võib-olla olen ma vanamoeline, aga minu meelest on erakondade tõhususe üheks näitajaks ka see, kui palju suudetakse koguda liikmemaksu. Oleksin ülekohtune, kui väidaksime, et üldse ei koguta. Näiteks Reformierakonnas oli üleeilse seisuga 11 461 liiget ja eelmisel aastal kogus partei liikmemaksudena 12 097  eurot. Seega maksis iga parteilane aastas keskmiselt 1,05 eurot liikmemaksu. Esmapilgul tundub see summa tühine, eriti kui arvestada seda, et riigieelarvest sai Reformierakond mullu 1 788 534 eurot. Samas ei tohi unustada, et paremal järjel oravad tegid ka annetusi, nii et pilt pole sugugi nii must-valge. 

Või võtame teise suurpartei – Keskerakonna. Neil on 14 727 liiget ja eelmisel aastal kogunes liikmemaksudena 29 470 eurot. Seega täpselt 2 eurot „iga kesiku kohta”, kui veidi ulakalt meie parteisid loomariigi esindajatega võrrelda.

Meie peaminister on küll avatud, aga tema sisse me ikkagi ei näe – seetõttu ei teagi me täpselt, mida pidas Ratas järelevalve tõhustamise all silmas. Et keskmine reformierakondlane hakkab maksma 2 ja keskerakondlane 4 eurot aastas? See oleks ilmne edasiminek, sest parteitöö on kallis lõbu. See pole mingi maasikakorjamine, kuigi küürutada tuleb mõlemas ametis.

Valitsuskoalitsioon on üritanud jätta muljet, et riigikontroll on imevits, mis erakondade rahaprobleemid nõiaväega kaotaks. Tegelikult saavad nad väga hästi aru, et probleemid ei kao, aga nende esitlusviis võib mõnevõrra muutuda. Põhiseaduskomisjonis hääletas riigikontrolli seaduse, erakonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduste (193 SE) kiirkorras menetlemise vastu isamaalane Siim-Valmar Kiisler, kes ERR-ile (25.05.2020) antud intervjuus kinnitas, et komisjoni funktsioneerimises ta probleeme ei näe. „Minu jaoks on probleem olnud pigem selles, et mõni tänase komisjoni liige annab meedias selliseid eelhinnanguid, kui isegi ei ole veel lõplikke lahendeid mingite järelevalve otsuste osas. Sellist lahmimist on meedias olnud, see on mind häirinud.” Kiisler ei hoia õnneks küünalt vaka all ja ütleb otse: „Inimlikult usaldan ma 100 korda rohkem riigikontrolöri Janar Holmi kui Kaarel Tarandit tänase komisjoni kõneisikuna.” 

Vaat siis, millise kivi all vähk peidus on! Ära põhja peeglit, kui lõust on viltu! Vähelugenud parteilastele teadmiseks: viimane tarkusetera on laenatud Nikolai Gogoli „Revidendist”. Seda esiteks.

Ja teiseks: Kiisleri usaldusväärsuse pingerida lugedes hakkasin arvutama, mitu korda usaldan mina Kaarel Tarandit rohkem kui Siim-Valmar Kiislerit, aga sain kohe aru, et selline ülepakkumine on destruktiivne teguviis ega vii meid kuhugi. Pigem lohutaks Kiislerit, et usaldan teda kordades rohkem kui Sven Sesterit, musta töö tegijat, kes asendas riigikogu kultuurikomisjonis Viktoria Ladõnskaja-Kubitsat ja hääletas rahvusringhäälingu nõukogusse – kuidas nüüd viisakalt väljendadagi? – kummalised inimesed...

Aga tuleme rahvusringhäälingu nõukogu juurest ERJK juurde tagasi. Mis siin salata, Kaarel Tarand on parteilaste jaoks ebamugav koostööpartner. Teda on raske ette kujutada poliit-puukide ees koogutamas ja ütlemas: „Härra, teile on kiri!” või: „Tõld on ees!” Ma ei usu, et seda teeks ka Janar Holm, aga poliitikute lootus sureb ju viimasena.

Komisjoni köögipoolest ka

Kuluaarides on räägitud, et lisaks kõigele muule häirib neid ERJK liikmete kõrge tunnitasu. Kuidas võtta? Erakonnaseaduse § 12'10  ütleb, et „komisjoni liige ja asendusliige saavad tasu komisjoni koosolekutest osavõtmise ja komisjoni muude ülesannete täitmise eest. Komisjoni liikme ja asendusliikme tunnitasu suurus on 25-kordne Vabariigi Valitsuse kehtestatud tunni töötasu alammäär.” 1. jaanuarist on töötasu alammäär tunnis 3,48 eurot, seega teenivad komisjoni liikmed 87 eurot tunnis. See seadusesäte jõustus 1. aprillil 2011, mil võimule oli just tulnud Andrus Ansipi kolmas valitsus (Reformierakond + Isamaa ja Res Publica Liit). Selle aasta eelarve on 117 000 eurot ning komisjonil 1,2 koosseisulist ametikohta. Komisjoni põhiline töövorm ongi koosolek ja koos käiakse kord kuus. Liikmed, kes teevad veel midagi lisaks, deklareerivad iga kuu oma töötundide arvu. Siiamaani pole kuulda olnud, et keegi oleks üritanud üheksa aasta jooksul sohki teha. 

Sattusin eelmisel nädalal üle hulga aja kuulama raadiosaadet „Olukorrast riigis” (R 2, 24.05.2020). Midagi ei ole muutunud – kui mõni kuu tagasi väitis saatejuht Andrus Karnau, et Monica Rand on Mailis Repsi õde, siis nüüd teavitas Karnau raadiokuulajaid, et rahastamise järelevalve komisjoni kuulub Väino Linde, „kes arvatavasti on ka riigikogu liige.” Teeme siis veebipõhise järeleaitamisetunni ja kordame veelkord üle: komisjoni kuuluvad õiguskantsleri (Kaarel Tarand), riigikontrolöri (Airi Mikli), vabariigi valimiskomisjoni (Heiki Sibul) ning riigikogus esindatud erakonna poolt nimetatud liikmed (Liisa Oviir, Helen Hääl, Väino Linde, Kalle-Kaspar Sepper, ja Urmas Siimon), kes ei ole riigikogu ega valitsuse liikmed. Lisaks veel kolm ametnikku: finantsnõunik, õigusnõunik, ja konsultant.

Eks näis siis, palju on ERJK-le antud veel elupäevi.

„Poliitiline loogika ütleb, et asjad, mille üle palju kisa tekib, tuleb teha enne jaanipäeva. Miks me peaksime laskma protsessil pikalt venida? Et opositsioon saaks sel teemal pikalt trummi lüüa?” valgustas raadiokuulajaid rahandusminister Martin Helme (Päevakaja, 25.05.2020).  

Elame, näeme.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee