Kaja Keil Kaja KeilFoto: Erki Pärnaku
Sirje Presnal 14. juuni 2020 19:30
«Me oleme need, mida sööme,» tõdeb ajurvedaliku elustiili praktiseerija Kaja Keil. Õnneks algab suvi ning loodus ja oma aia peenar pakuvad sadu taimseid hõrgutisi – hea aeg teha lihasöömisesse väike paus ja järele uurida, kuidas keha sellele reageerib.

«Me oleme need, mida sööme,» tõdeb ajurvedaliku elustiili praktiseerija Kaja Keil. Õnneks algab suvi ning loodus ja oma aia peenar pakuvad sadu taimseid hõrgutisi – hea aeg teha lihasöömisesse väike paus ja järele uurida, kuidas keha sellele reageerib.

Kaja (50) järgib juba ligi 20 aastat ajurvedalikku toitumisfilosoofiat. «Ajurveda on üks pisike osa vedalikust traditsioonist – see on nagu liikluseeskiri, kuidas teha õigeid asju õigel ajal ja õiges kohas selliselt, et keegi viga ei saaks,» teeb ta lühikese kokkuvõtte. «Vedaliku traditsiooni ehk maakeeli väljendudes loodusseaduse üks põhimõte on see, et me ei tohi oma tegevusega takistada ühegi teise olendi arengut ega vaba valikut.» Kaja toob näite: suurfarmi kitsas aedikus betoonpõrandal külitamine pole ühegi looma liigiomane eluviis ja ajurveda filosoofia järgi ei tohiks me seda lihatarbimisega soodustada.Eetilisele komponendile lisandub tervislik-füsioloogiline. «Loomade ülalpidamiseks kasutatakse loodust rohkem, kui meil on, ning toodete kvaliteet on väga-väga vilets,» selgitab Kaja. «Selline kraam soodustab automaatselt toksiliste jääkide kogunemist ja halba tuld ehk meie keeles – tõstab oluliselt keha happelisust.»Esimene asi, mida haiguste puhul ajurvedas tehakse, on loomse toidu menüüst väljajätmine. Harva kasutatakse liha n-ö medikamendina – näiteks punast liha teatud tüüpi nõrkuste korral –, misjärel keha selle kõrvalmõjudest aga kohe puhastatakse. «Nii nagu kõigi asjadega, mis on intensiivsed, tuleb pärast kasutamist selle mõju neutraliseerida,» märgib Kaja.

Kõhul ei ole liha vajaSageli argumenteerivad lihapooldajad, et taimsest ei saa kõiki vajaminevaid toitaineid, nagu rauda ja valku kätte. Kaja lisab iseenda aastatepikkusele kogemusele toetudes, et loomse toiduta saab hakkama – lihas ei ole ühtegi vajalikku toitainet, millele loodus taimset alternatiivi ei pakuks. «Võin öelda, et oma kenas eas ei ole ma tervise seisukohalt ennast kunagi paremini tundnud kui praegu,» kinnitab ta. «Ma ei tarvita liha ega loomseid produkte, välja arvatud mahepiima ja sellest ise valmistatud tooteid. Ja ma ei tarvita ka mingisuguseid toidulisandeid.»Kaja kinnitab, et mitmekülgses ja tasakaalustatud taimses menüüs on olemas kõik organismile vajalik, kui ainult seedesüsteem selle töötlemisega toime tuleb. Siin on aga «kuidas» mõnikord isegi olulisem kui «mida». «Ajurvedas taandub kõik seedetulele ja temaga tuleb pidevalt arvestada,» märgib naine. Seedetuld saab hooldada vürtsidega, näiteks kasutada igas toidus õige pisut ingverit või mõnda köömnet. «Mul on hästi tore kogemus klientidega, kes on läinud üle taimsele menüüle ja ühtlasi hakanud oma toidus natuke rohkem vürtse kasutama. Paari kuu pärast nad küsivad, kas vürtsid sisaldavad rauda, sest nende vere rauanäitajad on oluliselt tõusnud. Ei, vürtsid ei sisalda suures koguses rauda, aga nad aitavad meil paremini seedida, omastada ja vajalikud toitained kätte saada. Lisaks on ülioluline toitu ise teha ja seda rahulikult nautida, mitte käigupealt süüa.»Lihaisu on pigem seotud maitsemäluga. «Meil on maitsevajadused, mälus on mingisugune meeldiv maitsekogemus, lõhn või nauding, mida tahame uuesti kogeda,» selgitab Kaja psühholoogilist tausta. «Kõht sellest lihatükist ei võida. Isu liha järele on meil kõrvade vahel.»

Edasi lugemiseks: