TUNNEB KOERI: “Kõige ohtlikumad on ketikoerad! Kunagi ei tea, kuidas nad käituvad,” hoiatab Sirje Vets. (Tiina Kõrtsini)

“Inimesed ise tekitavad mõrtsukkoeri! Oma koera hüljanud peaksid vastutama koera tegude eest,” on Eesti Loomakaitse Seltsi liige Edith Laiv veendunud.

Edith Laiv teeb ettepaneku teatada politseile igast loomade hülgamise juhtumist. “Jälgige, kuidas teie naaber oma koeri-kasse kohtleb. Kui järsku mõni kaob, tasuks huvi tunda, kuhu? Mis temaga juhtus? Ja kahtluse korral helistada Eesti Loomakaitse Seltsi telefonil

6 266 566 või politseisse. Ainult nii saame edaspidi selliseid kohutavaid õnnetusi ära hoida,” usub Laiv ja kutsub üles naabrivalvele.

Südametu omanik jätab looma

Laivi sõnul ei maksa noore naise surmas varjupaiga koeri süüdistada. “Olen seal ise käinud ja veendunud, et penide eest hoolitsetakse hästi. Nad saavad iga päev süüa ega ole näljast hullunud, et läheksid inimesele kallale,” ütleb Laiv.

Tema arvates võis tegemist olla just sellise koeraga, kelle peremees on äsja hüljanud ning kes nüüd näljase ja hirmununa omapäid hulgub. “Laagris asub koerte varjupaik ja nii visataksegi oma loom kusagil sealkandis minema. Lootuses, et küllap peni ise varjupaigatee leiab või ehk korjavad varjupaiga töötajad ta üles,” arvab Laiv.

Vaene loom aga ei pruugi varjupaika jõuda ja jääb ekslema. “Ta on näljas ja hirmunud. Tema peale ei halasta ka inimesed, leivatüki asemel visatakse teda hoopis kividega. See aga süvendab looma hirmu veelgi. Kui loom on juba väga näljane, ründab ta algul inimese kotti, mitte aga inimest,” räägib Laiv.

Ka temal endal on tulnud ette olukordi, kus mõni koer tahab temalt kotti ära napsata, lootuses leida sealt söödavat. “Enamasti hakkab inimene siis kätega vehkima ja nii tõmbabki koera rünnaku enesele. Kunagi ei tohi hakata vehkima,” hoiatab Laiv.

Kõige ohtlikumad on ketikoerad

“Agressiivne kodukoer ründab inimest tõenäolisemalt kui kodutu koer. Eriti ohtlikud on endised ketikoerad,” kinnitab 30 aastat koerte väljaõppetreenerina töötanud Eesti Kennel- liidu juhatuse liige Sirje Vets.

“Hulkuvad koerad on tehtud nii hellaks, araks ja tundlikuks, et iga väiksemgi ähvardus peletab nad eemale. Sellised koerad juba majade lähedal inimest murdma ei hakka,” usub Vets.

“Ketikoer aga on justkui karjast välja heidetud, see tekitab temas agressiivsust. Eraldatus mõjutab psüühikat nii loomal kui inimesel. Mõlemad on ju oma loomult karjaloomad,” ütleb Vets.

Tige koer on kasvatuse praak

Agressiivsuse teise põhjusena nimetab Vets inimeste hoolimatust looma suhtes. “Koeraga tuleb järjekindlalt tegelda, teda õpetada. Ainult palli või kepi viskamisega mängitakse koera instinktidel - käivitub saagi tagaajamise instinkt. Just loomad, keda ei õpetata, hakkavad ründama nii teisi koeri kui liikuvaid inimesi, eriti jalgrattureid. See on selge psüühikahäire. Eestis aga koertepsühholooge kahjuks pole,” ütleb Vets.

Soomes töötavad koerapsühholoogid ja neil on ka koeramaks. “Kui koer on hästi kasvatatud ja hooldatud ega pole agressiivne, siis võib omanik isegi maksust priiks saada,” teab ta.

Kui aga koer ilmutab korduvalt agressiivsust ja ründab inimesi, võidakse peremehelt nõuda looma uinutamist. Vets teab juhust, kus Soomes surmale määratud rotveiler toodi Eestisse ja pääses eluga. “See koer sai heasse peresse ning tema agressiivsus lõppes,” kinnitab Vets.

Koer ründab ka oma pere liiget

Sagedasemaid põhjusi, miks koerad ründavad oma pere liikmeid, on kasvatamatus. “Kui perre võetakse koer, siis ta tuleb justkui karja, kus tal on kõige madalam positsioon. Loom aga tunneb kohe, kui tema jõud inimese omast üle käib. Selleks ei pea olema suur koer. Ka väikesed toa- ja sülekoerad tunnetavad oma võimupiire ja võivad peremeest rünnata,” ütleb Vets.

“Soomes tappis kodukoer imiku. Süüdi olid selles aga lapse vanemad, kes lubasid koeral enne lapse sündi hällis magada. Kui laps sündis, tundis koer end tõrjutuna ja ründas sissetungijat, kelleks tema silmis oli imik,” kirjeldab Vets jubedat juhtumit.

“Eesti inimesed ei oska loomi pidada. Nii mõnigi on toonud koera trenni sooviga: tehke ta kurjaks, et enam igaühele saba ei liputaks,” ütleb Vets. Kui koer aga peremehe süül või vale kohtlemise tõttu tigedaks muutub, siis visatakse ta tänavale. Mõrtsukkoeraks?

Politsei otsib niidiotsi

Kõik materjalid pole veel ekspertiisi jõudnud ja mõrtsukkoerte kohta puuduvad politseil täpsemad andmed. “Tellitakse sündmuskohalt leitud karvade analüüs, seejärel hakatakse neid võrdlema kahtlusaluste koerte omadega. Lisaks vajavad uurimist hambumisjäljed. Seletusi on võetud ka ümbruskonna elanikelt, juurdlus alles käib,” ütles Harju politsei pressiesindaja Beata Perens. Esialgu on Tännassilma küla endiselt politsei järelevalve all ja püssimehed hoiavad kõigel silma peal.

Seadust ei täideta

“Meil on küll loomakaitseseadus, kuid seda ei täideta. Omanik ei vastuta oma looma eest. Aga peaks vastutama,” muretseb kodutute koerte varjupaiga informaator. Varjupaigas on kohti 150 koerale, kes saavad süüa ja on ketis. Inimeste hüljatud loomi tuuakse iga päev juurde, varjupaiga töötaja sõnul vahel kuni paarkümmend päevas. Eriti kasvab mahajäetud koerte hulk sügiseti külmade saabudes. Kuna loomi hüljatakse palju ja kohti on varjupaigas vähe, siis vanemad koerad uinutatakse. Mõnes kuus kuni 80 looma kuus. Ükski koer varjupaigast hulkuma ei pääse. Kui ta aga peakski välja pääsema, siis kedagi murdma ta küll ei hakka,” ollakse varjupaigas kindlad.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis