Kommentaar

Mart Soidro | Eriolukorra lõpp ja hädaolukorra algus 

Mart Soidro, literaat, 21. mai 2020, 16:49
Foto: TH
Igasuguste hinnangute andmisel, eriti mis puudutab eriolukorda koduvabariigis, tuleks olla ettevaatlik. „Liiga vara veel öelda,” ütles Hiina punarevolutsionäär Zhou Enlai külma sõja päevil, kui temalt küsiti Suure Prantsuse revolutsiooni tähenduse kohta.

Aga mis ma siin ikka keerutan. Tegelikult tahtsin hoopis meie vasakule kaldu ajakirjanduses avaldada ettevaatlikult tunnustust meie valitsusele, kes sai eriolukorra kehtestamisega kenasti hakkama. Vaatame, kuidas nad sellest supist ka välja tulevad! Elu näinud inimesed ju teavad, et mitte eri-, vaid häda(olukord) ajas härja kaevu.

Muutused meis

Kakskümmend aastat tagasi vestlesin tollase Tartu linnavolikogu esimehe Peeter Tulvistega ja küsisin, mis on meie mõtlemise osas viimase kümne aasta jooksul muutunud?

„Võtab rohkem aega, kui jõutakse arusaamiseni, et see on su oma riik. Masendavalt kaua aega võtab nähtavasti see, et inimesed saaksid lahti arvamusest, et keegi teine peab nende ninaesise eest hoolitsema. Selle asemel, et uusi võimalusi kasutada ja vabadusest rõõmu tunda, nutetakse taga omaaegset tagatud ninaesist. Õnneks on noorte suhtumine teine. Kõige õudsem loosung, mida olen viimaste aastate jooksul näinud, oli aprillis 1999 kommunistide miitingul Moskvas – „Meil pole teie vabadust vaja!”,” ütles raamatu „Mõtlemise muutumisest ajaloos” (1984) autor.

Kuulun samuti nende inimeste hulka, keda pani imestama, kui kergekäeliselt inimesed kriisiajal oma vabadustest loobusid. Muidugi, kord on kord, eriti eriolukord. Samas kui uskuda küsitlusi, siis arvestatav osa elanikkonnast nõudis eriolukorra ajal veelgi karmimaid piiranguid. Kusjuures see kontingent ei koosnenud üksnes inimestest, kes nagunii istuvad kodus ega oska oma eluga suurt midagi peale hakata. Kas ka mitte ajakirjanikud ei nõudnud eriolukorra kehtestamist juba mitu päeva enne selle kehtestamist 12. märtsil? Sulerüütlite jaoks oli see kindlasti sotsiaalne eksperiment, mis tõi kõigele lisaks ka leiva lauale.

Võtsin eriolukorda kui paratamatust ega juurelnud ülemäära selle üle, mis saanuks siis, kui võrkpallilahingud Saaremaal oleks ära jäänud või kui võrkpallitreener oleks oma viiekümnendale sünnipäevale kutsunud mitte 100, vaid 50 inimest. Mis tehtud, see tehtud, mis seal enam arutada. Loomulikult tuli pärast neid vahejuhtumeid käske ja korraldusi nagu saelaudu Vändra metsast, nagu nõukogude psühholoogia õpetas, et küülikut tuleb nii kaua peksta, kuni õpib tikku tõmbama... 

Möönan, et minu jaoks oli näpunäiteid ehk liiga palju, mida päev edasi, seda rohkem need ühest kõrvast sisse ja teisest välja läksid. Püsisin küll enamjaolt kodus, aga akna peal binokliga kaugeid sõpru ei otsinud. Pigem eraldasin terad sõkaldest ja hoidsin väheoluliste tuttavatega suuremat pikivahet, kui korraldus ette nägi.

Ja siis saabus eriolukorra lõpp! „67 vintsutusi täis päeva nõudsid Eesti rahvalt enneolematut pingutust,” kuulutas nädalalõpulisa LP juba kolm päeva enne eriolukorra lõppu (15.05.2020). Eriolukorra juht Jüri Ratas nii pateetiliseks ei muutunud, nentides vaid, „ühiskond võttis ennast kokku” (EE, 20.05.2020). Mind aga kummitab jätkuvalt käsklus „Püsi kodus!” Kuna selle üleskutse esimesteks esitajateks olid näitlejad, meenus kohe Kreisiraadio sketš, kus Alev Ström tutvustas metsas Stockholmi linna. 

Parasjagu oli „Kuninga öö”, kus Rootsi kunn käis ringi ja andis kõige parematele inimestele ja loomadele medaleid ja märke. Näiteks baarimees sai medali, kuna ta müüs aasta jooksul ainult ühte jooki. Aga mäger selle eest, et oli terve aasta oma kodus ja ei läinud pesast kaugemale kui üks meeter. Ilus komme. Samas ma mõistan, et eriolukorra juht juba puhtfüüsiliselt ei jõua kõigi koduspüsijateni, - kes olid sama tublid nagu see mäger! -, märki andma.

Millist Eestit tahame?

Õigemini: kas kinnist või avatud Eestit? Valitsuse esimesi hädaolukorra samme vaadates tundub, et pigem viimast. Piirid avanevad, aga esmaspäevast ei saa lennata kõrge koroona haigestumisriskiga riikidesse nagu Suurbritannia, Rootsi ja Belgia. Samas ei maini majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aas poole sõnagagi riike, kus on sama madal või madalamgi haigestumisrisk kui Eestis. Näiteks Kreeka ja Horvaatia. Et ukrainlased meie eest maasikad ja kartulid ära korjavad, pole samuti karta. Elu on nagu lill. Linnast saabuvad isamaalised šefid ja teevad platsi puhtaks. Vanemuine mängib maskis kannelt ja Anne Eenpalu kodutütred joovad värskelt lüpstud piima. Kui nii õnnestuks Eestit armastama panna, mis siis viga elada.

Kui tõsisemalt rääkida, siis paneb mind imestama, kuidas uuendusmeelne ja nooruslik Isamaa seda kõike talub? Aga siis meenub, et me ei ela enam aastas 1992, vaid 2020. Mingil hetkel olid Mart Laari esimeses valitsuses kõik Isamaa ministrid alla 40-aastased, nüüd lähenevad nad Ratta valitsuses pigem 60ndale, mitte 50ndale eluaastale. Nii eluratas ringi käib...

Mis ei tähenda sugugi seda, et Isamaa oleks „vanameelne” - näiteks kultuuriminister Tõnis Lukas näeb oma ea kohta ju väga nooruslik välja. Minu jaoks on nende väärtuspõhine jutt mõistetav, iseasi, kas see on atraktiivne ka põlvkond noorematele? Suuri kannapöördeid uuenenud Isamaa enam ei tee, toimetavad oma 5 %-lise reitinguga vaikselt edasi. Nagu omal ajal Pensionäride ja Perede Erakond. 

Erinevalt EKREst ei ole isamaalased kinnise Eesti apologeedid. Nad hoidsid õhuakna lahti ka kõige kurjema kriisi ajal. Näiteks välisminister Urmas Reinsalu käis eriolukorra ajal vastas Vene eralennukil, mis tõi Hiinast rohkem või vähem väärtuslikku kaupa. Rõhutan: eri-, mitte häda(olukorra) ajal, mil isegi härjad ajavad ennast kaevu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee