Kommentaar

Igor Gräzin | Ja nüüd siis Poola 

Igor Gräzin, jurist-kolumnist, 19. mai 2020, 19:31
Foto: MIHKEL-MARKUS MIKK
Alguses üks tõde, mis on nii ilmne, et ei vaja tõestamist, aga sedavõrd ohtlik, et vajab alailma meelde tuletamist. Nimelt: Euroopa Liit on bürokraatlik, iseennast taastootev kodaniku- ja inimvastane struktuur, mis vajab alailma järelvalvet ja kontrolli. Nii nagu igasugune hingetu ametnike-ühendus kannab endas ohtu nii kannab seda ka EL. Mis on seda ohtlikum, et on seadnud üheks oma eesmärgiks omaenese kõikvõimalike relvajõudude loomise.

Kaitsefunktsioone neil ei ole – tõeline kaitsevõime on  demokraatlikul kaitseühendusel NATO-l ja enamusel ELi riikidel (Saksamaa jne) see puudub. Küll aga võib teda olla piisavalt, et ähvardada neid Euroopa Liidu liikmesriike, kes püüavad ennast Brüsseli keskvõimu vastu kaitsta. Maailmakuulus teadlane, kes lõi bürokraatlike struktuuride teooria ja kinnitas, et ELi sugune asutis omab tendentsi eksisteerida iseenda nimel ja oma osiste vastu oli just saksa teadlane Max Weber.

Suurte diktaat

Teine ähvardav ELi vägi oleks 10 tuhandest mehest koosnev piirivalve. Me ju kõik ju teame, et Euroopa ei kaitse oma piire ega luba seda teha teistelgi. Meenutame, et Ungari-vastane hüsteeria, milles osales isegi meie Isamaa esindajana kindral Terras, sai alguse just sellest, et Ungari hakkas teostama oma demokraatlikku ja suveräänset õigust – kaitsta oma piire. Tsiteerides oma endist kolleegi, Europarlamendi saadikut ühisel Ungari-poliitikat toetaval koosolekul: „Eurooplased piiri kaitsta veel ei oska, aga altkäemaksu võtta juba küll.“

See riik – Ungari – keda EL vaenab pole üksi. Riikide rühmitusse, kes seavad oma poliitika eesmärgiks rahvusriikide Euroopa ja demokratlike institutsioonide kaitse kannab nimetust Visegradi rühm. Euroopa Liit teeb pingutusi nende riikide ükshaaval lõhestamiseks ja killustamiseks. Motiiv on ka loogiline: vana Euroopa riigid eesotsas Saksamaa ja Prantsusmaaga on seadnud eesmärgiks taastada oma ülemvalitsus ja allutada vahepealsed riigid kontrollile.

Meenutuseks Prantsusmaa katse müüa Venemaale Kaliningradi oblastisse lennuki emalaev rakettidega Mistral, mis kujutanuks otsest ohtu nii Poolale kui ka kolmele Balti riigile. Või Saksamaa gaasitorustiku ehitamine ühenduseks Venemaaga, mis halvaks gaasitarned ja –transiidi läbi Poola, Ukraina ja isoleeriks Balti riigid jällegi. Täna seisab Nord Stream 2 mitte Saksamaa soovimatuse, vaid selle tõttu, et Venemaal on raha otsas. Kuigi tuleb peljata, et meievastane Saksa-Vene koostöö võib aegade paranedes taastuda.

EL heidab Poolale ette sealset kohtureformi, mille olemuseks on see, et saata pensionile nõukogude-aegsed ja –meelsed kohtunikud, kelle otsused on olnud mõjutatud vanadest sovjeti-sotsialistlikest ideedest. Vanusemääraks on 65 aastat.  Edasi läks hullemaks: organisatsioonilise reformi puhul ähvardas Poola ülemkohus parlamenti, valitsust ja presidenti ELi sanktsioonidega, s.t. sai hakkama riigireetmisega, mille eest tuleks selle idee algatajaid natukesekski tsugundri peale panna ja likvideerida nende kohtunikustaatus.

Kui mistahes ametiisik või võimuorgan pöördub koostööks välisriigi või välisorganisatsiooni poole, on see riigireetmine. Väga inetu oli ka Poola endise peaministri, Euroopa Nõukogu esimehe poolaka Donald Tuski poliitika-ajamine omaenese riigi ja selle juhtide vastu. Ja nagu meile üldiselt kohane juhtus ka sel korral nii, et selle iseloomutu käitumise kõrvale sattus vähemalt üks eesti inimene (Riina Kionka, Tuski poliitiline abi).

Poola on meie sõber

Pole meie asi ütelda, mida tuleks arvata Poola kohtureformist, aga on meie asi ütelda, et ELi poolt Poola suhtes kehtestatavad rahvusvahelised sanktsioonid kujutavad endast agressiooni, s.t. kallaletungi Poola suveräänsusele. Olen palju kordi kirjutanud, et mistahes sanktsioonid oma liikmete vastu – Austria, Ungari, Poola ja varsti teisedki – kujutavad endast rünnet iseseisvate riikide vastu. ELil pole vähimatki õigust – aga rohkesti soovimist! – dikteerida meile (koos Visegradi riikidega) seda, kuidas me elame ja milliseid seadusi me vastu võtame. Seda enam, et ELil enesel puudub võimekus käituda viisakalt ja demokraatlikult – kui meenutada kasvõi  röökimisi parlamendisaalis Inglismaa aadressil Brexiti vastu.

Selle mälestuseks, kui ohtlikuks võib saada EL üksikute väikeste demokraatlike riikide vastu on Austria-vastane blokaad 2000. aastal, põhjuseks valimistulemused, mis tõid võimule Austria Vabaduspartei, eesotsas demokraadi ja võimeka juhi Jörg Haideriga. On karta, et Euroopa järgmiseks ohvriks tahetakse Rumeeniat, ikka samal ettekäändel – korruptsioon.

Kui rääkisime sellel teemal Rumeenia ülemkohtu liikme Renate Weberiga, siis oli tema seisukoht ainuvõimalik: jah, korruptsioon on olemas, aga see on meie, rumeenlaste, probleem ja mitte teie oma. Seda enam, et korruptsioon on ka sujuv ettekääne Euroopa institutsioonide jõu peale surumiseks. Mõelgem enestegi peale: mis oleks, kui ELi suurriigid hakkaksid meid ahistama näiteks rahapesu eest? Mis, muide, ongi päris tõsine teema.

Kui aga rääkida Euroopast lähtuvast ohust, siis peame meeles pidama, liberaal-tsentristlikud jõud on olemuselt rahvusriikide ja demokraatia vastased, kes üritavad mitmesugustes kombinatsioonides saada võimule liberalistliku, multikultuurse ja sotsialistliku majandusagendaga.

Poolaga on meil eriline suhe. Meenub kohtumine koos Edgar Savisaarega 1989. aastal Solidaarsuse juhtidega Varsssavis – Sikorski, Geremeki, Michniku, Onyszkiewicziga – ja juttu sellest, kuidas töötada koos Rahvarindega, kuidas teineteist toetada jätkus tundideks, kuigi aega oli vähe kõigil. Ülitähtis oli see, kuidas ühendada meie tegevused NSVL Rahvasaadikute kongressil ja Poola parlamendi valimistel. Loodan, et paljud on märganud Poola ametühingule Solidaarsus Tallinnas Jaan kiriku kõrval rajatud mälestuskivi – ainsat meie riigis püstitatut välismaa erakonnale. 

Sedakorda on Eesti koos Läti ja Leeduga võtnud kokku oma julguse ja avaldanud peaministrite tasemel Poolale toetust. See on väga moraalne (Poola on meie suurimate sõprade seas) ja kasulik käik – viimast sellepärast, et Poola ja Ungari on meie strateegilised partnerid. Mida rohkem Lääne poole, seda nõrgemaks see tugi meile jääb kuni lõpuks tuleb vastu suurpartner ja meie kõigi ühine sõber – Ameerika.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee