Kommentaar

Adik Levin | Mida on meil õppida koroonakriisist 

Adik Levin, meditsiiniteaduste doktor, 18. mai 2020, 19:06
Lõpuks ometi on saabunud eriolukorra lõpp. See on positiivne, kuid elukogenud inimesena väidan, et see pandeemia on jaotanud meie elu rangelt kahte ossa: enne ja pärast seda.

Meie eelneva elu mudel jääb nüüd minevikku ja mitte keegi ei oska öelda, millal too muretu elu tagasi tuleb. Hakkame tihedamini käsi pesema, maske kandma, ei kätle enam tuttavate ega ka sõpradega ja mõtleme pidevalt, kuidas mitte haigestuda koroonasse, aga ka teistesse nakkushaigustesse.

Palju surmasid intensiivravis

Oleme objektiivsed – Eesti sai eriolukorra väljakuulutamise järel küllaltki hästi hakkama. Pandeemiat juhiti meil asjalikult. Avaldan tunnustust peaminister Jüri Ratasele. Positiivne on see, et eriolukorra juhtkond ei lahminud, vaid võttis kuulda spetsialistide arvamust. Professor Irja Lutsar oskas samuti oma intervjuudega leida tee inimeste südamesse.

Tervishoiusüsteemi töökorralduse analüüs seisab veel ees ja seda peaks tegema sellise pilguga, et õppida, kuidas üle elada tulevasi epi- ja pandeemiaid. Tervishoiukorraldus koroonakriisi ajal sai võrreldes Euroopa suurriikidega üldiselt küllaltki hästi hakkama. Eriti hea meel on esmatasandi arstiabi pärast. Võrreldes Itaalia ja Hispaaniaga töötas see hästi. Mis aga vajab väga korralikku analüüsi, on suremus intensiivravi osakondades. Surnute hulk miljoni elaniku kohta on küllaltki kõrge ja tuleb teha väga põhjalik analüüs, miks ei suudetud ohjeldada suremust.

Kolm kuud tagasi kirjutasin, et hiinlased kasutasid Covid-19 põdenud haigete plasmat efektiivselt. Meil aga alustatakse alles pandeemia eriolukorra lõppedes uurimist, kas see meetod on efektiivne. Et seda uuringut tehakse, on loomulikult hea, kuid ka need patsiendid, kes siitilmast lahkusid, oleksid võib-olla vajanud selle plasma ülekandeid.

Näost näkku kontakt

Ja nüüd ühest tõsisest probleemist. Koroonakriisi ajal töötas esmatasandil küllaltki hästi virtuaalne suhtlemine patsiendiga. See oli vajalik, kuna aitas lahendada inimese tervisega seotud kiireloomulisi probleeme. Selline suhtlemine oli vajalik ka sellepärast, et kaitses  esmatasandil töötavaid arste ja ka meditsiiniõdesid. Nüüd aga, kui see raske aeg otsa saab ja koroonakriis möödub, sooviks väga, et inimlik suhtlemine oma perearsti ja tema meeskonnaga taastub. 

Olen selle põlvkonna arst, kes mäletab aegu, kui puudusid ultraheli- ja kompuuteruuringud. Tol ajal püüdis arst uurida patsienti põhjalikult. Vahetevahel võtan riiulilt raamatu kuulsa lastearsti professor Maslovi loengutega ja imestan, kui põhjalikult arst oskas iga haiguse puhul näha sümptomeid, millele tänapäeval üldse tähelepanu ei pöörata.

Minu põlvkonna arstid ei aktsepteeri kunagi telefonikonsultatsiooni. Telefoni teel võib nõu anda, kuid konsultatsioon eeldab ikka mitte ainult suhtlemist patsiendiga, aga ka läbivaatust. Ultraheli, kompuutertomograafia ja põhjalike laboratoorsete analüüside tulekuga hakkas arst suhtlema patsiendiga analüüside ja uuringute kaudu. Kui need osutusid normaalseks, sai patsient vastuseks, et teie analüüsid ja uuringud on korras, tähendab olete terve. Ei ole midagi teha – uuringute ja laboratoorsete analüüside juurdumisega muutus patsiendi ja arsti vahekord just selliseks.

Nüüd oleme jõudnud veel kaugemale, kus arsti ja patsiendi suhtlemine on muutunud tihti totaalselt virtuaalseks ja see on tõsine ohu märk. Kui nakkuspuhang otsa saab, oleks hea, kui arsti ja patsiendi kontakt näost näkku taastuks. Seda on vaja eriti patsiendile, kuna inimlik kontakt arstiga ka ravib ja aitab patsiendil võita haigust palju kergemini.

Tegelikult võib meie inimesi õnnitleda, kuna üheskoos saadi hakkama suure saavutusega. See oli suur õppetund mitte ainult meie riigijuhtidele, aga ka meile endile. Nüüd peame olema valmis nii teise kui ka kolmanda laine tulekuks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee