Kommentaar

Mart Soidro | „Kordan: „Toompead rünnatakse!” 

Mart Soidro, literaat, 14. mai 2020, 14:37
Foto: TH
Ületuleva nädala pühapäeval (31. mail) saab Eesti poliitika suurkuju Edgar Savisaar 70-aastaseks. On kostnud nurinat, et Rahvarinde looja ja Keskerakonna kauaaegse esimehe teeneid Eesti iseseisvuse taastamisel on hakatud vähendama. Kuidas võtta? Eesti rahva mälus püsib ta edasi ja vähemasti üks Savisaare üleskutse jääb kullafondi aegade lõpuni.

„Kutsume üles kodanike komiteesid, kõiki uuendusmeelseid jõude Toompeale. Kordan: Eesti Vabariigi ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Meid rünnatakse!” pöördus tollane valitsuse juht Eesti Raadio vahendusel rahva poole. Täna, täpselt 30 aastat tagasi.

Mis on meil sellele üleskutsele lähiajaloost vastu panna? Muidugi Heinz Valgu „Ükskord me võidame niikuinii!” Aga selle kõne pidas suur sõnameister turvalise laulukaare all, kus talle vaatasid vastu emotsionaalselt ülesköetud eestlaste silmapaarid. Tegelikult pole sellel suuremat tähtust, mitu sada tuhat neid 11. septembril 1988 lauluväljakul oli – nad ei olnud vähimalgi määral oraatorile ohtlikud.

Ümmarguse tähtpäeva puhul luban endale veidi ulakas olla ning võrrelda Edgar Savisaare üleskutset kahe kõnega 1963. aastast. Kõigepealt muidugi John F. Kennedy „Ich bin ein Berliner“ Lääne-Berliinis (26.06.1963). Ja seejärel Martin Luther Kingi „I have a dream” Lincolni memoriaali treppidelt Washingtonis (28.08.1963). Juba kasvõi selle pärast, et Savisaare üleskutset kasutatakse raadiosaates „Olukorrast riigis”, Kennedy ja Kingi kõnekatket aga ETV „Välisilma” sissejuhatavas signatuuris. Tõsi, mastaabid on erinevad. Nojaa, aga mis saanuks siis, kui Savisaar lõpetanuks oma üleskutse: „Püsige kodus!” Paljude kriitikute arvates käitus Savisaar inimesi Toompeale kutsudes ju vastutustundetult – kõik võinuks lõppeda ka verevalamisega. Erinevalt president Lennart Merist, kes kümme aastat hiljem tunnustas oma oponenti ja ta poliitilist vaistu („Eestile elatud elu”, lk 312).  

Meeleavaldus või riigipöördekatse?

Edgar Savisaar nimetab oma mälestusteraamatus „Peaminister. Eesti lähiajalugu 1990-1992” interrinde meeleavaldust riigipöördekatseks. Tekib küsimus: millist riiki taheti pöörata? Tõsi, nädal varem, 8. mail 1990. aastal võttis ENSV Ülemnõukogu vastu seaduse „Eesti sümboolikast”, milles kuulutatakse nimetus Eesti NSV kehtetuks ja võetakse riigi ametliku nimetusena taas kasutusele Eesti Vabariik. Välja vahetati lipp ja vapp. Kohe järgnesid ka esimesed sammud: Toompea lossi valgelt seinalt eemaldati Lenini pronksbareljeef sellise hooga, et auk tuli kinni katta sinimustvalge kangaga. Ülemnõukogu saalis varjati Lenin aga lihtsalt sinimustvalge riide taha. 

Läbi huumoriprisma: esimesed riigi tunnused olid kõigile silmaga nähtavad, aga samal ajal sai valitsusjuht Edgar Savisaar N Liidu siseministrilt Vadim Bakatinilt pragada, et julges Moskvaga konsulteerimata nimetada oma valitsuse siseministriks Olev Laanjärve. Muide, sama jabur olukord oli 30 aastat tagasi ka Tartus, kus paljud tudengid hakkasid „sulgi vahetama” ja oma riigilipptekli punast ranti mustaga üle katma. Nii palju (isehakanud) Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeid polnud Tartu linnapildis Eesti vanima üliõpilasorganisatsiooni 120-aastase ajaloos varem nähtud.

Nii et – naljaga pooleks, muidugi! – mõistan ma EÜS-i taastajana intrite meelehärmi, kui nende pühad reliikviad Toompea lossis ühe nupuvajutusega kinni kaeti. Kõik mäletavad Töökollektiivide Ühendnõukogu liikmeid Toompeal Lossi platsil märatsemas ja lossivärava peal kõõlumas, aga millest tüli alguse sai? Vastan: intrid nõudsid „seaduslike” võimustruktuuride taastamist ja presidendivõimu kehtestamist. Ja presidendi all ei pidanud nad silmas ülemnõukogu esimeest Arnold Rüütlit, vaid 15. märtsil N Liidu presidendiks valitud Mihhail Gorbatšovi. Ühesõnaga: impeeriumimeelsed tundsid ennast platsil nagu kalad vees, viisid Toompea lossi katusele punalipu ja tungisid tagatipuks ka lossi hoovi. 

Selle nädala Eesti Ekspressi paberlehes oli Maalehe värske numbri reklaam: „30 AASTAT PÜSINUD SALADUS: Kes avas interrinde mässajatele Toompea lossi värava?”. Nagu arvata võiski, polnud seal mingit saladust – lossivärava avajaks oli tollane Ametkonnavälise Valvevalitsuse ülema asetäitja Herman Simm, kes siis muu? „Simm põhjendanud seda hiljem nii, et ta ei jõudnud enam väravaid kinni hoida,” kirjutas Kärt Anvelt Eesti Päevalehes juba 12 aastat tagasi. Põhjalikult on seda päeva meenutanud Edgar Savisaar oma mälestustes, vürtsi lisavad ka Kalle Muuli ja Tiit Pruuli raamatus „Vilja. Teine elu”, mis põhineb Vilja Laanaru (Savisaare, Toomasti) mälestustel. Tekkis sportlik hasart neid teoseid kõrvutada. Võtame või selle päeva draamast stseeni, kus Edgar Savisaar „haaras relva”. 

Edgar Savisaar: „Tol momendil ei olnud aega enam kellegagi nõu pidada. Võtsin relva, mille olin seifi pannud siis, kui sain peaministriks. Olev Laanjärv õpetas mulle elementaarseid võtteid, kuidas seda tüüpi revolvrit käsitleda, kui vaja peaks minema. 

Seda nägi pealt välisminister Meri: „Ma soovitasin tal revolvri ära peita, see võiks muuta olukorra saatuslikult dramaatiliseks, kui vene demonstrandid meile jõuavad.”

Dramaatiline moment on fikseeritud ka Vilja-raamatus, aga veidi teise rakursi alt: „Kui Vilja Edgarit otsides tema kabinetti tormas, õpetas siseminister Olev Laanjärv seal parajasti peaministrile, kuidas Toomelt päranduseks saadud Waltheri püstoliga ümber käia.“ Iseenesest tühine detail, aga vaimusilmas kujutasin juba ette, et 3. märtsil 1990, kui Edgar Savisaar ametisse vannutati, andis Indrek Toome uuele valitsusjuhile suure pidulikkusega üle ka ametirelva (nagu hiljem andis president üle ametiketti). Milline uus ja huvitav informatsioon! Igaks juhuks pöördusin ka Indrek Toome poole, et saada loos selgust. Mis seal salata, olin veidi pettunud, kui saabus sõbralik vastus:  „Tere Mart. See on väljamõeldud lugu. Mul oli püstol, nagu tookord kord ette nägi, aga see oli Makarov. Tervitan, Indrek Saaremaalt.”

Päikeselise päeva järeldused

Sai selgeks, et suures osas venelastest koosnevat miilitsat ei saa usaldada. Järgmisel päeval asutataksegi Savisaare eestvedamisel Eesti Vabariigi Eriteenistus ja Eesti Kodukaitse, mille liikmed hakkasid Lossi platsil korda valvama. Jään vastuse võlgu, kui palju inimesi Eriteenistusse värvati, aga mõne päeva jooksul registreerus Kodukaitsesse ligi 15 000 inimest. Kus oli Kaitseliit, võidakse küsida. Vastan: KL juhindus sel ajal üksnes Eesti Kongressi otsustest. „Ülemnõukogu ja tema poolt valitud valitsus ei ole õigustatud võtma endale neid funktsioone, mis on ainuomased riigivõimule. Juhul, kui seda siiski tehakse, ei saa Eesti Kaitseliit neid otsuseid respekteerida,” teatati ülemnõukogule ja valitsusele saadetud kirjas.

Lõpetuseks mõni sõna ka meeleavalduse ninamehest Mihhail Lõssenkost (1955-2011), keda söandati kriminaalvastutusele ja vahi alla võtta alles 26. augustil 1991 – seega kuus päeva pärast taasiseseisvumist. 17. veebruaril 1992 mõisteti Lõssenkole pooleteist aasta pikkune vanglakaristus. Selleks ajaks oli löömamees ligemale pool aastat trellide taga veetnud ning sellest piisas, et määrata talle pooleteist aastane katseaeg ja ta vanglast vabastada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee