Kommentaar

Toomas Alatalu | Kuidas saavad kriisis hakkama naabrid? 

Toomas Alatalu, vaatleja, 13. mai 2020, 18:50
Väidetavalt oleme üle saamas Eestit tabanud viiruselainest, ehkki suur osa rahvast selles kahtleb. Toompeal võimutsev seltskond on aga täielikult hõivatud enda seniste tegude õigustamise ja kiitmisega mahus ja viisil, mis tekitab ebamugavust kõigile kriisis ellujäänuile.

Pandeemia arvulised kaotused on küll minimaalsed, ent naabrusest on paremaidki tulemusi ning kogu rahva üleelamiste ja majanduse kukkumise tagajärgede ilmnemine seisab alles ees. Sestap on enam kui põhjust vaagida seda, kas meid ikka juhiti õigesti ja kas kõiki neil päevil asjamehi mänginuid saab ikka rahva päästjateks pidada.

Eesti on palju vaeva näinud, et näha parem välja kui teised. Seda ka praeguse kriisi päevil, kui meenutada üksnes ägedat kriitikat Poola piirivalvurite pihta, kes ei lasknud läbi nakatunud piirkondadest tulnud sõiduautosid ja Soome võimude siunamist, kes julgesid Eesti töömeestelt nõuda sama, mida teistelt ehk karantiinis istumist.

Läti ja Leedu suhtes kehtis samas paras vaikus, sest – nagu varemgi – asju aeti seal targemini ja Toompeal eelistati nende koha pealt suu kinni hoida. Niipea kui aga Balti koostöö olude sunnil taastus ja Eesti-Läti-Leedu valitsused suutsid esimestena kokku leppida ühises kriisist väljatulemise kavas, seati see silmapilkselt eeskujuks kogu Euroopale ja sarnastele muu maailma piirkondadele!

Juriidiline tsirkus jätkub

Lõpp hea – kõik hea. Samas jõudis Balti kolmik praegusesse seisu erinevate tulemustega ja kõige halvemate näitajatega on just Eesti (surnuid 61, Lätis 19 ja Leedus 54). Tõde on seegi, et kriisi puhkedes käituti täiesti erinevalt ja ka ettevalmistus oli erinev. Kui Leedus läks kriisi haldamine kohe rahvusliku hädaolukorra keskuse kätte, mida juhtis tervishoiuminister ja mille eelnev töökogemus pärines juulist 2019 (võitlus põua tagajärgede vastu), siis Eestis ja Lätis juhtisid võitlust pandeemiaga kiirelt moodustatud valitsuskomisjonid peaministritega eesotsas.

Nagu teada, algas riigikogus alles sel nädalal vastava ja siiani puudu oleva seaduseelnõu arutamine! Ehk siis lihtne küsimus – millele on Eesti juristide ja justiitsministeeriumi senine aur läinud? Meie olukord ei erine milleski Leedu omast ja selle loo autor tõstatas eriolukorra defineerimise vajaduse riigikogus veel 1996. aastal. Mõistagi on juristid libeda jutuga ja moeasi on rääkida pikalt erinevate seaduste koosmõjust. 

Tasub mäletada esimest piinlikku hetke praeguses kriisis, kui üks Tallinna koolijuht pani kooli karantiini ühe Itaalias suusatanud õpilase nakatumise tõttu: kodanikud said aru, ent riigi ühed esijuristid olid kohe platsis kinnitustega, et Eesti seadused ei lubavatki karantiini kehtestamist, teised jälle arvasid, et seaduste koosmõjus olevat see ikkagi võimalik. Justkui oleks hädaolukorras küllaldaselt aega otsustamiseks. Pole siis ime, et ebaselgus ehk tegemata töö juristide leeris astus esmaspäeval ka üle riigikogu läve ja muutis selle taas poliitiliseks ja juriidiliseks tsirkuseks.

Tasub mäletada sedagi, et Leedu kehtestas eriolukorra 26. veebruaril ja tegi seda eeskätt Itaaliast laekuva info põhjal. Läti lähtus pikalt Hiinast tulevast infost (3. veebruaril tõi Prantsuse lennuk ühe lätlase Pariisi karantiini) ja alles kuu hiljem rääkis Itaaliast. Eestis üritati kahe naabri rääkimisi mitte märgata. Eesti meedia aga koguni tänitas Leedut paanika külvamise eest, millega tegelikult varjati Tallinnas antud nõusolekut konfliktipiirkonnas asuva Itaalia meeskonna tulekuks Saaremaale.

Selle keelamine tähendanuks veel suurema ürituse – Vene laulja 13. märtsile kavandatud kontserdi – ärajäämist Lasnamäel, mille laulja ise tühistas 23. tunnil. Paraku julges sellest seosest otsesõnu rääkida vaid erapoolik ekspert Tartu ülikooli professor Andres Merits. Tema sõnul päästis Saaremaa meid veel suuremast õnnetusest.

Eesti jaguneb kaheks

Maailma eri paigus toimuva erineva märkamise ja lugemise tulemust kajastavad sedapuhku hästi ka Eestis müüdava kütuse hinnad, mis selgelt ületavad Läti-Leedu omi. Majandusajakirjanikud tegid kiirelt selgeks, et Eesti kütusemüüjad tõid veebruaris kohale koguseid, mis neljakordselt ületasid seni sel ajal muretsetuid. Nagu Alexela esindajad tunnistasid, tehti seda mitte Eesti turgu silmas pidades. Ehk siis asi polegi üksnes märkamises ja lugemises, vaid veel milleski.

See viimane tuli veel paremini välja, kui ootamatult ilmnes elementaarsete kaitsevahendite puudumine. Kriisi käigus selgus, et 2011. aastal muretsetud vahendid olidki jäänud välja jagamata (küllap julgustatuna sellest, et seaduseparandusega oli riigiametnikelt võetud igasugune vastutus tehtud või tegemata jäetud otsuste eest). Algul räägiti küll mingist Euroopa Liidu ühishankest, ent Brüsselil jäi selgelt vajaka tegutsemisvõimekusest.

Õnneks sai Eesti rahvas ruttu teada, et meil on piisavalt ettevõtlikke ärimehi, kes valitsuse rahalisel toel suudavad Hiinast lennukitäied maske kohale ajada. Muidugi olid ministrid ise kohal, kui lennukid laadungiga saabusid. Paraku järgnes ka poliitilise hämamise tipphetk tõeliselt hamletliku targutamisega – kas mask on soovituslik või kohustuslik? Karm tõde seisnes mõistagi selles, et valitsus lihtsalt ei julgenud ärimeestele öelda, et surmatähe all kulgeva kriisi ajal pole ilus suguvendadelt ja -õdedelt hingehinda küsida.

Seoses kaupluste avamisega algas küll ka maskide tasuta jagamine, ent väikese Eesti jagunemine halastamatuteks rikkuriteks ja saatuse hooleks jäetavateks massideks, sest valitsuses pole otsustajaid ja juristide kisa on suur, sai järjekordselt kõigile selgeks tehtud. Ehk jätaks nüüd poolakad ja soomlased mõneks ajaks rahule ning süveneks rohkem lätlaste ja leedukate tegemistesse, kuniks kriis jätkub.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee