Kommentaar

Kätlin Konstabel | Kriisiaeg pole kõigile ühesugune trauma (1)

Kätlin Konstabel, psühholoog ja pereterapeut, 12. mai 2020, 18:14
Eesti eesmärk on tulla kriisist välja tugevama ja ühtehoidvama ühiskonnana. Nii seisab eriolukorrast väljumise strateegias. See ühtehoidmise fraas näib iseenestmõistetav, taolisi asju räägitakse rasketele aegadele viidates ikka. Raske aeg, kõigil keeruline, hädaolukorras õitseb vendlus ja kaob õelus?

Ma olen selle ilusa eesmärgiga igati päri, aga ma kardan ka, et loosunglikult kirja panduna pole seda tegelikult üldse läbi tunnetatud. Või olgem täpsed – pole läbi tunnetatud, kui erinevad on koroona-ajal inimeste elud. Taolised loosungid meenutavad olukordi, kui pereterapeudi juurde saabuva pere üks kõvema jutuga ja enesekindlam tegelane hakkab hoogsalt seletama, et neil peres on asjad paigas ja hästi, üksteisest hoolitakse – kuidas siis muidu.

Ja selle seletaja kõrval istuvad teised pereliikmed, kes ühel hetkel julgevad vaikselt mainida, kuidas nende vajadusi, tundeid ja mõtteid selle “meil on nii vahva pere” sildi all pole tegelikult mitte kunagi tähele pandud.

Meedias, nii siin kui mujal läänemaailmas, on koroona teema juures üldine läbiv hoiak, et see on kohutavalt pingeline aeg, kõigile justkui ühtemoodi trauma. Midagi sellist pole olnud peale II maailmasõda, majanduskriisi võrreldakse Suure Depressiooniga, kõik võime olla viirusekandjad. Kui aga natuke ringi vaadata, on selgelt näha, et inimeste elud ja ka stressitase on äärmiselt erinevad.

Stressilõhe murendab ühtsustunnet

Osa erinevusi loob viirus. Ühed põevad seda pea sümptomiteta ja teised tunnevad hirmu selle ees, et muutuvad osaks intensiivravi statistikast. Seal kõrval on inimesed, kes ei tea ühtegi koroonasse jäänut või räägivad sellest, kuidas nüüd lõpuks on aega omaette või perega koos mõnusalt aega veeta.

Nad on natuke pahurad piiravate reeglite tõtu, aga veedavad siiski meeldivalt aega loodusradadel, aiamaal ja kibelevad vabaõhukohvikusse. Inimesed, kes niigi omaette kodus töötavad, e-suhtlust ja -šoppamist armastavad või keda introverdiks klassifitseeritakse, elavad väga teistsuguses reaalsuses kui need, kelle jaoks avatud kontoris ja seltskondlik suhtlemine, külaskäigud ja peod annavad elule selle õige meki ja hoo. 

Osa eakaid jälgivad murelikult ja püüdlikult kõiki reegleid ja osa arvab, et lähedastest eemalolek on hullem kui viiruserisk – ning käituvad vastavalt. Stressilõhe läheb sealtki, et ühtedel on reeglipäraseid igapäevaseid võimalusi  õues viibida kamaluga võtta ja teiste jaoks tuletab küsimus “kuidas teie ka värsket õhku hingamas käite?” meelde veel ühte järjekordset pead valutama panevat kohustust.

On inimesi, kes on kaotanud töö ja pole teada, millal ja millise uue saavad. Ja on neid, kellel tööd ja leiba jagub nagu varem või isegi rohkem. On neid, kes saavad lubada endale slow life’i kvintessentsi, koos ise hakkama pandud leivajuuretise juures mediteerimisega ning on neid, kelle palka oluliselt vähendati, ent kes peavad selle juures varasemast rohkem rügama ja kes õpetussõnadele sellest, kuidas praegu on aeg mõtlikul moel pausi pidada, tahaks vastata mõne roppusega.

Või katsuge erineva elukutsega tuttavatega videoveiniõhtul arutleda selle üle, et näe mõned ametid on vajalikud igal ajal – sõltumata riigikorrast või epideemiast – ja mõned nii väga mitte ning vaadake, kuidas reageeritakse. 

Aga ei ühenda meid tingimata ka austus arstide ja õpetajate vastu. Osad vilgutaks neile hea meelega ikka iga päev aknast vaimustustulesid, osad on arvamusel, et arstid puha laisklevad, sest pole koroonapatsiente ja ka teisi on alles näpuotsaga hakatud vastu võtma.

On neid, kel edasilükatud tohtriaeg paneb vaid õlgu kehitama ja on neid, kes päriselt kardavad oma elu pärast. Õpetajate raske töö imetlemine pole ka ühene: nuriseda saab nii siis, kui õpetaja kasutab digivahendeid mitmekesiselt ja loovalt, kui selle üle, et ei kasuta; selle üle, et annab palju õppida – lapsel pole siis aega lollusi teha – ja selle üle, et õpetab rahulikus tempos.

Oht jääda oma kogemusega üksi

Lastega seonduv tõmbab inimeste vahele veelahed. Ühtedel on lapsed ja teistel mitte, see erinevus ja vastutuskoorma vahe on alati. Aga praegu on täiesti uued erinevused ka lastega perede vahel. Lapse võimalus end huviringis arendada ei sõltu praegu rahakotist, vaid huvialast – klaverimänguoskust saab videosilla abil paremini treenida kui jalgpalli platsinägemis- ja meeskonnamängukunsti.

On peresid, kus distantsõpe sujub üliladusalt ja on peresid, kus täiskasvanud on koduõpetaja rolli surutult ahastuses. Mõni laps on õnnelik, et ei pea nokkivate klassikaaslastega igapäevaselt silmitsi seisma, teine ootab igatsedes aega, mil semudega midagi ägedat ette võtta. Gümnaasiumilõpetajatel on elevuse asemel vaja otsa vaadata tõsiasjale, et lõpuaktus jääb neil tõenäoliselt olemata.

Meie ühtehoidmisvõime on ohus, aga mitte ainult erinevate koroonakogemuste pärast, vaid eelkõige põhjusel, et igaühel on oht jääda oma kogemustega, eelkõige negatiivsetega, üksi. Jah, nüüd sotsiaalmeedia ajal on lihtne neid sutsuhaaval teiste ette paisata, olgu eputamisi või mureliku suuga, aga see pole ju see.

Rahuliku huvitundmise ja jagamise harjumust oleks tarvis. Kommet üksteisega rääkida sellest, kuidas mu elu päriselt kulgeb: faktidest, aga eelkõige tunnetest ja tähendustest. Tegelikult isegi mitte rääkida, vaid ennekõike kuulata seda, mismoodi kaasteelised oma elu tajuvad – üks ja sama fakt, detail CVs võib ühe jaoks olla ülevoolava rõõmu, teisele aga masendusega seotud. 

Niimoodi tõelise kontaktita, ongi aga suur tõenäosus arvata, et kõik elavad enam-vähem nagu mina ja tõenäolisemalt saame me ka kurjaks, kui asi on teisiti – või teeme arusaamatuses üha rohkem ja rohkem nägu, et pole meie asi. Kõik oleme mingis mõttes ju ühtemoodi, milleks närvitseda? Seega, kui praegu kõlavad vahel mõtted, et eestlaste komme eraldi hoida aitab praegu kaasa füüsilise tervise hoidmisele, on sama komme heal juhul sotsiaalmeedias omast mullist muljetades meie ühtekuuluvusele karuteenet tegemas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee