Kommentaar

Tiina Tuum | Hipsterluse lõpp või uus algus? 

Tiina Tuum, kolumnist, 8. mai 2020, 17:06
Foto: Pixabay
Kas hipsterid surevad välja või mitte, selles on küsimus, mõtlesin inimtühjas toidupoes oma koroonaaja kiiret ringi tehes. Või vastupidi – kas just nende elustiil osutub jätkusuutlikuks? Mitte tarbida poekettide ülehinnatud ebamäärast globaaltoitu, rippudes lõpututes e-poodide järjekordades, vaid küttida kohalikku? Ukselt uksele?

Kas nüüd jõutakse ka toitumises tagasi lihtsate naturaalsete maitsete juurde? Lugesin lehest, et poodides olla kehval ajal hakatud hakkliha ostma ning peenemad pipstükid jäävad letile. Hakkliha. Kõige tavalisemat. Kodust. Ei, mitte veise- , kalkuni-, kana- ega aberdiin-anguse. Sea. Lihatööstused ütlevad, et eriolukord kahekordistas viinerite, hakkliha ja keeduvorsti läbimüüki. Ei, mitte salaami ega chorizo, vaid keeduvorsti. 

Lõputute valikute lõpp

„Mannaputru tegin täna,” räägib üks sekretäri tüüpi neiu teisele. „Nagu lapsepõlves. Vaatasin netist retsepti ja tegin.” Ma oleks kahtlustanud, et chia-seemnetega biobanaanismuuti on see, mida ta sööb, aga et mannapuder piima ja võisilmaga... USKUMATU! Aga eks turvaline lapsepõlvest tuttav maitse annab ka raskel ajal hingepidet.

Raadio 2 eetris rääkis Laura Põldvere, kuidas ta tegi esimest korda elus praekartuleid. Sibulaga, kujutate ette!

Minu ees poes valis paarike jogurtit igasugu koroonaaja seadusi eirates. Preili, kes polnud ilmselt ammu poodi pääsenud, võttis ühe paki, uuris silti ja pani tagasi, siis teise ja kolmandagi. Härra, kes tahtis ilmselgelt kiiresti minema pääseda ja ootas arve tasumist, tammus paigal nagu põlenud jalgadega kana.

„No millise me võtame, siin on suurem rasvaprotsent või võtame väiksema?“ küsis tütarlaps.

„Võta mõni rasvasem, jätkub kauem,” vastas mees juba üsna kurjalt. Tütarlaps, kes ei tahtnud ostlemise naudingut raisku lasta, jätkas pakendite tudeerimist kohupiima- ning ka juustuleti ees. Ilmselgelt on toiduainetööstuse mürgitamisplaan vaja poes käies üle kavaldada ning töötada põhjalikult läbi kõik tootesildid, avastada sealt kahjulikud ained ning need asjad siis kõrvale heita.

Mnjaa, toit on kaugel sellest, et olla lihtsalt igapäevane küte. Ja teadlik toitumine linnakultuuris on midagi sellist, millele kulutada mõõdutundetult raha, aega ja muudki ressurssi.  Aga mis teha, kui mõõdutundetu ja ületootev kaubaküllus ühel päeval kokku variseb? 

Appikene, kiirnuudlid ja viinerid!

Kuidas siis jahtida oma igapäevast toidukraami ökolavkadest, talupoodidest, biomarketist? Kusjuures toidujahi tähtsust ei saa alahinnata. Kõik peab olema kõige puhtam, ökom, naturaalsem, kodumaisem jne. Jne. Sest millele muidu kulutada aega, mis linnaruumis elades vabaneb? Ja raha, mida valgekrae teenida suudab.

Olete olnud sunnitud kuulama kauplustes inimeste telefonikõnesid? See on üks lõputu jauramine teemal, milline liha või juust, leib või sai, šokolaad või kohvi osta. Mitte mis, vaid milline. Ilmselt on see paratamatu tingimustes, kus kodus on dieeti pidav naine, liha nautiv mees, allergikust laps ja veganist teismeline. 

„Issand, need lapsed söövad kiirnuudleid ja makaronide kõrvale ei anta kodus salatit, paljad makaronid ketšupiga üks viiner kõrval! Viiner! Mida see sisaldab, puhas rasv, seal pole liha ollagi, ” oigas üks ema, silmad õudusest pahupidi, kes oli oma lapse külaskäigult tagasi toonud. 

Unustades muidugi fakti, et tema oma on hästiteeniv ühelapseline pere, kes pöörab toitumisele suurt tähelepanu, ja külas käis laps kolmelapselises mitte nii jõukas kodus, kus vanemad käivad vahetustega tööl.

Muidugi olen minagi mõelnud koduleiva küpsetamisele, kodus kanade pidamisele, miks mitte ka kitse või lamba soetamisele ja mesitarude ülespanemisele, ning uurin karulaugu kasvukohti ja luban süüa nii naate kui ka nõgeseid. Ainult et ma elan linnas kolmandal korrusel. Kogu see elustiil võtaks seal liiga suure osa minu ajast. Tõsi, ma ei söö võimalusel ka viinereid ega hakkliha, aga hinnates aega kui ressurssi, võin ka südametunnistusega võideldes juua kohvi, mis pole fair trade ning süüa muna, mis pole vabapidamisel kana munetud. Minusuguste pärast ilmselt hukkubki planeet ja Greta Thunberg valab krokodillipisaraid.

„Meil läheb isegi paremini kui tavaliselt, kui e-poe käima saime,” kõneleb väiketootja. Inimeste lõputu kodus veedetud aeg ilmselt paneb ka kokkama. Kui kriisiaja alguses lahvas mõõdukalt kõrbelõhna, siis nüüd juba suudetakse lisaks Wolti nuumamisele ka ise süüa teha.

Ilmselt pole poes valmis tehtud hakklihakastme, tatrapudru ja praepelmeenide läbimüük enam sedavõrd suur. Milleks siis kiirtoit, kui enam pole kuhugi kiirustada?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee