Kommentaar

Toomas Jürgenstein | Valitsusele hindeks kolm pluss 

Toomas Jürgenstein, Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja, SDE, 8. mai 2020, 12:27
Küllap tajus tänavu enamik inimesi ümbritsevat sarnaselt Henrik Visnapuu luuletusega „See aasta tuleb kevad teisiti /../“ Aga teisiti tuleb ka suvi ja võib-olla ka sügis, sest keegi ei tea päris täpselt, kuidas käitub viirus soojemal ja päikselisemal ajal, kas kaob või poeb peitu, kas peame valmis olema viiruse teiseks laineks, millal valmib vaktsiin jne. 

Samas on mõndagi julgustavat. Viimastel päevadel on uute nakkusjuhtumite kokku lugemiseks jätkunud ühe käe sõrmedest. Loomulikult on mõistlik ettevaatus säilitada, kuid praegune hingetõmbeaeg on ka sobiv seni tehtu kriitiliseks analüüsiks.

Saatuslik populism

Kooliõpetajana olen kuigipalju ikka numbrilistes hinnangutes kinni ning riigi tegemisi kriisi saabudes hindasin alguses neljaga või õigemini nelja miinusega. Mõnda asja nimetan, mida võinuks kohe alguses paremini teha.

Kõigepealt, pandeemia on oht kogu rahvale ja sellesse võivad haigestuda nii koalitsiooni kui opositsiooni toetajad. Aga opositsiooni esindajad jäid eriolukorra valitsuskomisjonist liiga kaugele. Infot jagati, kuid mitte sügavuti. Loomulikult tahaks uskuda, et tegutseti heauskselt kogu rahvast silmas pidades, kuid valitsuskoalitsiooni enda poolt on antud signaale, et otsuste langetamisel käis erakonna valijaid silmas pidav vorst-vorsti vastu kauplemine. Olukorra tõsidust silmas pidades on see kohatu.

Teiseks, toimus kummastav parlamendi rolli pisendamine. Osalt tõuseb siin esiplaanile riigikogu esimehe parlamendivastane hoiak. Esmalt ei pidanud riigikogu esimees võimalikuks lisaeelarvet arutada istungitest vabal nädalal (sellest ta õnneks siiski loobus), hiljem ei näinud põhjust riigikogu kokku kutsuda kriisist väljumise strateegia arutamiseks. Parlament peaks olema poliitiliste debattide ja otsuste keskmes, mitte neist kõrval.  

Kolmandaks, ülimalt vajaliku lisaeelarve pessa muneti käomune ja need olid natuke liiga suured. Värvikaimaks näiteks oli loomulikult õlitehasele eraldatud miljonid, arutelu selle paljude hinnangul kummalise investeeringu üle oli selgelt liiga napp. 

Sageli on koolis nõnda, et õpetaja hakkab esialgset hinnet korrigeerima. Kahjuks pean tunnistama, et nii juhtus ka minu esialgselt pandud hindega. Peapõhjuseks oli valitsuse algselt riigimehelikkusele lähedase toimetamise asendumine populistlike punktide noppimisega. Ja see on toimunud halenaljakalt: üks EKRE minister praalis uhkelt, et peatas Rail Balticu (RB) – valitsuskoalitsiooni minister kinnitas, et tegelikult EKRE ikkagi seisab RB eest – ja järgmine EKRE minister vastas, et ikka ei seisa – peaminister ütles, et kogu valitsus töötab RB valmimise nimel – ja EKRE koalitsioonilepingut muuta ei soovinud, st ikka töötab RB nimel. 

Millest tunneb koolirahvas puudust?

Kokkuvõtlikult, vaevalt sai päevane haigestunute arv langeda, kui algas oma valijatele silma pilgutamine. Mõned poliitikud justnagu kohkusid ja häbenesid, et püüdsid vahepeal riigimehelikult käituda.   

Hariduse teemal tahaksin lisada veel ühe mõtte. Koolirahvas, õpilased, õpetajad, lapsevanemad, saavad aru, et lihtsaid otsuseid ei ole. Saadakse ka sellest aru, et nii mõneski küsimuses on enne teatud ajaperioodi andmete laekumist  vastutustundetu võtta vastu otsuseid. Aga nagu matemaatikaõpetajat ei rahulda vastus, vaid ta tahab näha ka lahenduskäiku, nii on ka koolirahvale vaja rahulikke, põhjalikke selgitusi, missuguste variantide vahel otsuseid kaaluti, mis on teatud otsuste poolt- ja vastuargumendid, mis on nõrgad kohad, missugused on tulevikustsenaariumid jne. Niisugusest põhjalikult lahti räägitud taustast tunneb koolirahvas puudust.

Mul on kahju, kuid pidin valitsuskoalitsiooni hinnet alandama kolmeks plussiks.     

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee