Kommentaar

Mart Soidro | Vaid üks päev saladusliku suusakindrali elus 

Mart Soidro, literaat, 7. mai 2020, 20:09
Foto: TH
NO 99 teater on küll surnud, aga tema lennukad ideed elavad edasi. Nädalapäevad tagasi jõudis kuulajateni Eero Epneri kuuldemäng „Üks päev Mati Alaveri elus”. Lavastajaks Tambet Tuisk, osatäitjateks NO teatri kunagised näitlejad.

Paremat ajastust esitluseks oleks olnud raske leida. 8. aprillil jõudis avalikkuseni Rahvusvahelise Suusaliidu (FIS) kokkuvõte dopinguskandaaliga seotud otsusest, millest tuli muu hulgas välja, et Mati Alaver küsis dopingujõugu juhilt – arstiks keeldub mu sulg teda nimetamast! - Mark Schmidtilt Andreas Veerpalu ja Karel Tammjärve jaoks lisaks veredopingule ka kasvuhormooni.

Ja kolm nädalat hiljem ilmus „Prokuratuuri aastaraamat 2019”, kus riigiprokurör Taavi Pern kirjeldab, mida läbiotsimisel Mati Alaveri elukohast leiti – e-kirjavahetuse ja terve hulga märkmeid kaminast. Sealt ka see kuuldemängu-Alaveri närviline küsimus: „Kus kuradi kohas meie tikud on?” Ja küllap polnud ka see juhus, et samal päeval kui draamateos jõudis kuulajateni, tähistas Mati Alaveri osatäitja Gert Raudsep oma esimest juubelit. „Pole paha,” ütleksid selle peale klassikud.

Lahtisest uksest sissemurdmine

Ütlen kohe ära, et ma ei kuulu NO-teatri tulihingeliste austajate hulka, kes seda kuuldemängu geniaalseks peavad ja vaata et Goethe „Faustiga” võrdlevad. Nii nagu ma ei jumaldanud erinevalt oma kursusevennast Priit Pulleritsust ka Mati Alaveri tema tippaegadel. Mis ei tähenda seda, et ma ei tunnustaks Mati Alaveri ja Eero Epneri koostööprojekti – üks andis ju ainest ja teine valas selle koos lavastaja Tambet Tuisuga teravmeelsesse vormi. Publikumenu oli ette garanteeritud, sest teadupoolest on nii Alaver kui ka Epner head turundajad ja veel paremad turustajad. Paljude jaoks on nad pühakud ja jumaldavate pilkude puuduse all kindlasti ei kannata.

Nagu mainisin, jäi kuuldemäng minu jaoks tabamata imeks. Sedasorti ettevõtmiste puhul on oht muutuda ulakaks ja lihtsalt lustist ära panna. Ja siis kunstitegemise fasaadi taga mõnusasti itsitada, sest Aivar Pilvel pole kusagilt kinni hakata.

„Mati, mis sa teinud oled?” küsib naine kuuldemängus ahastades.

„Sporti,” vastab Alaver stoilise rahuga. Kõik on öeldud. Jääb vaid oodata eesriiet. Kuuldemängus aga selle päeva lugu alles algab. Ühe päevaga suusakindrali suuremastaabilist pettust muidugi ära ei lahka, aga vihjeid antakse piisavalt, et kriisiolukorras edasi mõelda.

Näiteks tunnistab reporter Alaverile: „30 aastat süste, tablette, ülekandeid – sa tõesti arvad, et keegi ei näe?” Selgus majas: aastatel 1981-1992 oli Alaver Eesti naiste murdmaasuusatmise peatreener. Aga kas tõesti ainult 30 aastat tagasi? Millegipärast arvan, et huvi keelatud ainete vastu võis Alaveril tekkida juba TRÜ suusakateedris aastatel 1976-1980. Miks? Suusatajana ei löönud ju Mati Alaver isegi mitte Eesti tasandil läbi – koduvabariigi meistrivõistlustelt on tal individuaaldistantsidelt ette näidata vaid üks hõbemedal. 

Seda suuremad võisid olla Alaveri ambitsioonid tõestada end treenerina. Mitte tavalise treenerina, kel vile suus ja põlvedest väljaveninud dressipüksid jalas, vaid kelle õpilased tõid aastatel 1999-2009 tiitlivõistlustelt 8 (mitte 17, nagu kuuldemängus) medalit. Alaver on valitud viiel korral (1999, 2001–03 ja 2009) aasta parimaks treeneriks ja neid tiitleid ei saa keegi kindralilt ära võtta. „Oma elu suurima vea” tegi Alaver ju alles 2016. aastal, mil ta andis Karel Tammjärvele Saksa dopingutohtri kontaktid.

Kuhu kadusid medalid?

Nii nagu kuuldemängu kaameramehele, jäi ka mulle arusaamatuks, miks Andrus Veerpalu 4 medalit on Mati Alaveri käes? Selles peab olema midagi kahtlast! Unustad ära, et tegemist on raadioteatriga ja tahad teada, millised neli neist kuuest tiitlivõistluse medalist on treeneri käes hoiul. Nojaa, kindlasti need hinnalisemad: 2002. ja 2006. aasta olümpiamängude ning 2001. ja 2009. aasta maailmameistrivõistluste kullad. Andrus-poisile jäävad seega 1999. aasta maailmameistrivõistluste ja 2002. aasta olümpiamängude hõbedad. Kui see pole professionaalne kretinism, siis mis asi see on? Igatahes on see hea leid ja tunnustus kuuldemängu tegijatele.

Nagu paljud mäletavad, olid nii Veerpalu kui ka Mae küllaltki hilise arenguga lapsed – nende läbimurdeaasta oli 1998, mil Nagano taliolümpiamängudel tuli 10 kilomeetri klassikadistantsil 26-aastane Jaak Mae kuuendaks ja 27-aastane Andrus Veerpalu kaheksandaks. Kusjuures see oli paras pauk luuavarrest, sest varasematel tiitlivõistlustel olid nad pigem neljanda kui kolmanda kümne mehed. Ma ei urgitseks meie medalivõitjate aeglases arengus, kui mitte Mati Alaver poleks enne krahhi kütnud lehelugejaid üles vaatama optimistlikumalt Karel Tammjärve tulevikku. 

Tammjärvel oli ju noorusest ette näidata tubli tulemus: 21-aastaselt tuli Veerpalu ja Mae mantlipärija Oslo maailmameistrivõistlustel 15 kilomeetri klassikasõidus 26. kohale. Aga aastad läksid, kuid Tammjärvel tulemused ei paranenud – maailmakarika etappidel oli ta pigem tugev tagumik kui kõva keskmik. 2018. aasta olümpiamängudel hakkas juba midagi looma: 22. koht 15 kilomeetri vabatehnikasõidus pole iseenesest paha, aga nagu me nüüd kahjuks teame, saavutati see tulemus veredopingu ja kasvuhormooni abil.

Tammjärve võib pidada sellest hoolimata suusakindrali andekaks õpilaseks. See, kui veenvalt esines vahelejääja pärast Seefeldi vanglast vabanemist pressikonverentsil, ei jätnud kahtlustki, et murdmaamees rääkis kõik südamelt ära ja keerab oma elus uue lehekülje. Käis noortele esinemaski.

„Oma karmidest õppetundidest peale dopingu tarvitamise ilmsikstulekut rääkis murdmaasuusataja Karel Tammjärv. Tema väljaastumist ja julgust tunnistada süüd tunnustas nii mõnigi noorsportlane. Selline avalik vabanduse palumine on Tammjärve tõstnud mingis mõttes isegi eeskujuks: nõuab ju enda vigade tunnistamine isegi tavainimeselt eneseületust,” kirjutas spordigümnaasiumi uudiskiri „Audentes”. (31.05.2019).

Tõeline eeskuju. Seda esiteks. Ja teiseks oleks huvitav teada, kas Tammjärvel on plaan oma loengukursust jätkata: kuu aega tagasi ju selgus, et Andreas Veerpalu ja Karel Tammjärv tarvitasid lisaks veredopingule ka kasvuhormoone. Ka viimaste tarvitamisest oleks lastel põnev kuulata.

Kokkuvõtteks. Meie suusasangarite lahendamata lugu saab kindlasti järje. Nii kunstiteostes kui loodetavasti ka avanevate toimikute näol. Ja ärgem unustagem: nn Bernatski juhtum pole üldse veel lavalaudadele jõudnud. Kuidas venelane blufib ja mustab eesti sporti. Kuidas Raul Olle ostab dopinguarstilt kokku tolmuimejaid. Kuidas doktor Toomas Teini hinnangul võis Bernatski süstida dopinguga hoopis rebaseid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee