Juhtkiri

Juhtkiri | Otsustusvõimetus kriisist väljamise tähtaegadega 

Ohtuleht.ee, 5. mai 2020, 19:06
Foto: Stanislav Moshkov
Otsus kaubanduskeskuste ja teenuste osaliseks avamiseks on nüüdseks küll tehtud, kuid kaupmehed on ainult üks osa ühiskonnast, kes janunes kriisist väljumise kava täpsemate kuupäevade järele. On ju selles endiselt tähtaegade asemel kirjas, et piiranguid leevendatakse pärast asjaolude vaagimist. 

Halvaks näiteks, kuidas senised põhimõtted võivad sellise kaalumise tulemusel üleöö muutuda, oli Saaremaa istumisstreik, mille tõttu avanes saartele sõit otsekui võluväel mõne päevaga. Kui Soome vahet pendelrände peatne avamine pani tööle laevapiletite eelmüügi, on mitmed hotellid hakanud seevastu valitsuse otsuseid ära ootamata olukorda kainelt hinnates töötajaid koondama. Neile võivad järgneda teisedki majandussektorid. 

Tugeva surve all on ka ürituste korraldajad, kes ei tea, kas hakata ettevalmistusteks kulutusi tegema. Nende käest pärivad aru piletid ostnud inimesed, kuid otsuseid ei saa teha, kui omavalitsused ei oska omakorda mingeid lubadusi jagada. Siin saavadki kokku mitu halba asja korraga. Kui viiruse meditsiinilise poolega on Eesti üsna hästi toime tulnud, siis majanduse avamise suhtes puudub valitsusel otsustusjulgus ning vähest olemasolevatki infot ei taheta või ei suudeta allapoole jagada. Nii on teenimata kombel sattunud surve alla omavalitsused, kes peavad kohaliku elu korraldamisel lähtuma ülevalt tulevatest otsustest. Suletuse ja info kinnihoidmise parim näide on võimuliidu soovimatus arutada seda kava isegi riigikogu kui seadusandjaga.

Olukorras, mida sõjajärgne maailm pole veel näinud, ei jää üle muud, kui võrrelda Eestit teiste riikidega mitte ainult nakatunute ja surmade arvu poolest, vaid vaadata ka kriisist väljumise plaane. Kui paljud teised riigid on kuni sügiseni paika pannud suurürituste toimumisaja või ärajäämise, öelnud välja koguneda lubatavate inimeste piirarvu, siis miks ei suuda Eesti seda teha? Liiati kui meie eelis on, et oleme väike riik, maailma mastaabis mõne metropoli linnajao suurune, seega peaks info olema käe-jala juures ning otsused selle võrra kergemini langetatavad. Samas oli nii mõnigi omavalitsus juba kriisi algul valitsusest konkreetsem ja otsustusvõimelisem – sulgesid ju mitmed linnad mänguväljakud enda initsiatiivil. 

Seega on valitsusel kaks võimalust: kas julgeda venitamise asemel otsuseid langetada või delegeerida otsustusõigus allapoole omavalitsustele.   

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee