Kommentaar

Kajar Kase | Hästi läheb! Jaksad veel!  (1)

Kajar Kase, kolumnist, 3. mai 2020, 18:26
Teate seda tunnet, kui sa oled läinud spordiklubisse, võtnud sisse mõne eriti kurnava ja ebaloomuliku asendi, näiteks selle, mida nimetatakse “plank” ja seda hoidnud, nii et silme eest hakkab mustaks minema? Siis tuleb nördimapanevalt heas vormis treener, kes karjub su peale: “Jaksad veel, ainult 10 sekundit” ja kui sa oled hädaga kümme sekundit ära hoidnud, karjub ta: “Tubli, kas ma ütlesin 10 sekundit? Ma mõtlesin minut! Jaksad veel!”

Kedagi sellist oleks meile koroonakriisis ka kõrvale vaja. Sest päriselt, me oleme olnud väga tublid. Võib-olla aitab kaasa ka Eesti asustushõredus ja loomupärane läheduspelgus, aga ilma inimeste pingutuseta poleks me kindlasti jõudnud siia, kus nakatumisnumbrid näitavad mitu nädalat ilmselget langustrendi, kuigi teadlased prognoosisid – kindlasti tolle hetke parima teadmise pealt – just praeguseks epideemia kõige teravamat tippu. Ilma radikaalsete muutusteta kõigi meie käitumises poleks meie haiglatesse loodud uued hingamisaparaatidega koroonapalatid praegu tühjad. 

Kusjuures me oleme siia jõudnud tegelikult pigem tagasihoidlike piirangute abiga. Maailma lehtedes imestatakse Stockholmis tehtud piltide üle, kus inimesed istuvad tänaval kohvikulaudade taga. Saladuskatte all ütlen, et Eestist saaks samasuguseid pilte. Kusjuures inimesed piltidel järgivad 2+2 reeglit. Nii et tõesti, supertublid olete! 

Aga kahjuks jõuan nüüd sinnani, kus karjun teile kõrvalt, et peate veel pingutama. Kas ma ütlesin esimese maini? Ma mõtlesin jaanipäevani! Jaksad veel! Asi on selles, et kogu meie edu on imelihtne kaotada. 

Angela Merkel selgitab seda nii: kui Saksamaal on kümme nakatunud inimest, kellest igaüks nakatab ainult üht inimest veel, siis peab meditsiinisüsteem vastu. Aga kui kümnest ainult üks nakatab kaht inimest (nakatumiskordaja R0=1.1), siis on haiglad oktoobris käpuli. Kui see õnnetus juhtub kümnest kahe inimesega, tuleb juba juulis hakata otsustama, kellele kunsthingamisaparaate jagub. 

Kõik, mida me koroonaviirusest praegu teame, annab alust kahtlustada, et maagiliselt ta sel suvel ära ei kao. Hispaanias-Itaalias on meie mõistes suvi käes – päeval on sooja 25 kraadi ja päike paistab – aga uusi nakatunuid tuleb ikka iga päev pea 3000 juurde. Kusjuures seal kehtivad Eestist jätkuvalt oluliselt karmimad liikumispiirangud. Nii et peame natuke veel pingutama. Kusjuures seda ajal, kui piirangud – igati õigustatult – hakkavad leevenema, sest vastasel juhul oleme kriisi lõppedes oma majandusega 90ndates tagasi.

Pingutada on tõesti mõistlik. Maratoni viimasel kümnel kilomeetril peab tempot juurde panema, mitte seisma jääma. Langevarju ei tohi enne maandumist seljast maha lõigata! Kui sa oled 15 aastat Õnne 13 vaadanud, ei saa seda ju praegu ometi pooleli jätta! Nii et ma kavatsen veel mõnda aega jätkata käitumist, nagu oleksin nakatunud, sest ega tea, vabalt võin ka olla, katsun kõigile pingutustele vaatamata endiselt liiga palju nägu. Ükskord mu sõbrad helistasid mulle, et vaatasid kaugelt, kas see ikka olen mina ja siis said aru, et ega keegi teine ei istu niimoodi laua taga, näpp silmas. Päriselt. 

Väldin kohtumisi sõprade-töökaaslastega. Kindlasti lähen mõnda avatavasse vabaõhumuuseumisse, aga seda ühest Eesti ettevõttest tellitud kauni sinise maskiga (proua väidab, et see värv on teal). Ja õues käies katsun teiste tallinlastega hoida ühe Tiit Soku pikkust vahet (Austraalias öeldakse täiskasvanud känguru, Venemaal väiksem karu). Mul on endiselt lootus, et kui me kõik pingutame, siis vähemalt osa suve pärast jaanipäeva ei jää ära. Jõuad-jõuad!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee