Kommentaar

Taavi Libe | Kujutluspilt elust uute sotsiaalsete normidega 

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 3. mai 2020, 18:26
Foto: Erki Pärnaku
Läinud nädalal tekitas rahandusminister Martin Helme valitsuse pressikonverentsil ühe hittmeemi potentsiaaliga hetke, kui rebis oma sõnavõtu alguses lohaka liigutusega eest kaitsemaski ning pobises vaikselt mikrofoni: “Ah, ma ei suuda…” Pisut koomiline, et sama valitsus on viimasel paaril nädalal flirtinud ideega teha avalikus ruumis maskikandmine kohustuslikuks. See mõttevälgatus sai küll seljatatud, kuid eriolukorra juht Jüri Ratas on korranud seisukohta, et maskikandmine võiks kujuneda sotsiaalseks normiks.

Igas olukorras on nupukaid, kes saavad tuule suunast kuidagi varem aru kui valdav enamus ning suudavad selle edusammuga tublisti kasu lõigata. Ka maskiballi ajastu koidikul sigines siit ja sealt tegijaid, kes hakkasid näokatteid kujundama erinevate mustrite ja lõigetega. Maskide kandmise kujundamine sotsiaalseks normiks peabki sama jalga käima selle normi rõivareeglite kujundamisega. Mõistagi ei sobi valitsuse liikmel avalikkuse ees kanda samasugust meditsiinilist näokatet nagu arstidel või sanitaridel. Kuhu see kõlbaks?

Mudilaste eluks ettevalmistamine saaks täiesti uue peatüki. Kui praegu on sisuliselt igal lapsel faas, kus ta hea meelega jookseks kodus poolpaljalt ringi, siis tulevikus peaksid emmed-issid hakkama võsukesi õpetama: “Heakene küll. Muidu võid sa ju katmata näoga ringi joosta, aga kui sugulased külla tulevad, siis tuleb mask ikka ette panna, sest muidu peetakse sind üheks kasvatamata jõmpsikaks.”

Suvine rannahooaeg hakkaks välja nägema hoopis teistsugune. Kütkestavate bikiinide tootjad lisaks komplekti kolmanda elemendina napimast napima näomaski, mis varjaks ometi piisavalt palju, et tekitada lummavat salapära. Eesti rannakultuurist sisuliselt välja tõrjutud nudism saaks võimaluse taassünniks, sest obstsöössed maskieitajad tuleks kultuursete päevitajate juurest tõrjuda rannajoone varjulisematesse piirkondadesse. Ehmatavad oma lõustadega muidu veel lapsi ja nõrganärvilisi!

Miks kodus töötamine väsitab?
Aina enam liigume sinnapoole, et sotsiaalseks normiks kujuneb ka kodus töötamine. Esmapilgul lausa ideaalne! Elutempo muutub aeglasemaks, liikumist on vähem ning paralleelselt koosoleku kuulamisega saab üht-teist veel ära teha. “Aga miks ma sellest siis nii väsinud olen?” on üle maailma juba miljonid kodutöölised jõudnud küsida. Ja uurijad jõudnud ka omajagu vastuseid anda.

Tuleb välja, et videokoosolekul osalemine muudab inimese kärsituks. Kolleegidega ühes ruumis olles tundub loomulik, et kellegi sõnavõtu järel tekib paus, et mõtteid koguda. Videokoosolekul seostub paus sellel osaleja jaoks peamiselt sellega, et internetiühendus on hangunud. Või enamgi veel  – tekib näriv kahtlus, et kolleegid ei huvitu teemast või sa lihtsalt ei meeldi neile. Ammu enne koroonapandeemiat Saksamaal läbi viidud uuring jõudis järeldustele, et videokoosolekutel piisab 1,2 sekundi pikkusest vaikusest, et osalejatel tekiks ebamugavustunne. Pole siis ime, et selline pidev ärevilolek väsitab ning ühel hetkel võib tekitada vastupandamatu igatsuse suure koosolekuruumi järele, kus saaks peituda laua otsa, omi mõtteid mõelda ning vaikselt ülejäänud maailmast irduda.

Ega tööväliste videokohtumiste osas asi muidugi parem pole. Isegi kogu virtuaalmaailma võidukäigu tingimustes oleme oma esivanematelt pärinud kontekstualiseeritud ruumitaju. Teisisõnu hakkab ühel hetkel ikka katus põhjalikult sõitma, kui sama elutoalaua taga osaled ekraani vahendusel kõigepealt suguvõsa hommikusöögil, siis pead ärikoosolekut ning päeva lõpetuseks üritad tutvumisrakendusest leitud kaaslasega maha pidada esimest romantilist kohtingut. Iga asja jaoks on oma aeg ja koht! Eriolukorratingimustes selgub selle tarkusetera kullaproov veel eriti ilmekalt.

Eriolukorra lõpuni on kaks nädalat. Muuhulgas jääb sellesse perioodi emadepäev, mida uute sotsiaalsete normide kohaselt tuleks tähistada maskides teineteisele kahe meetri kauguselt lehvitades või ekraanide kaudu üksteise koogisöömist jälgides. Seekord saame ehk hakkama, aga kas see ongi uus norm? Ehk siiski ajutine nähe.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee