Kommentaar

Pensionilejääja väljavaade | Mul jällegi on ainult tühjad pihud 

Priit Nõgisto, väikeettevõtja Lääne-Virumaalt, 30. aprill 2020, 12:20
Foto: Julia Vakina
Vanuse lisandudes mõtlen paratamatult üha sagedamini, missugune mu elu võiks pensionipõlves välja näha. Kas ja mida saaksin veel pensionieelsete aastatega teha selleks, et mu varaline seisukord pensionile jäädes erineks võimalikult vähe tänasest? Teadmata on, kuidas praegune kriis mõjutab pensionivarasid üldiselt, kuid kardetavalt ja väga suure tõenäosusega nad vähenevad. Ja kus on garantii, et pensionile minnes ei ole maailm mõnes samalaadses kriisis? Kas nendele küsimustele on täna selgeid vastuseid?

Juba üle aasta väldanud kirglik ühiskondlik debatt teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise poolt ja vastu on püüdnud neid vastuseid küll anda, aga kas oleme siis nüüd piisavalt valgustatud, et osata eelistada ühte või teist lahendust? Tegelikult ei ole ju.

Avalik debatt jääb tavakodaniku jaoks paljuski finantsekspertide ja poliitikute elitaarseks kõnevõistluseks, mida jälgides võib kergesti segadusse sattuda, sest nii poolt kui vastu väitlejatel näib olevat õigus. Ja ilmselt omajagu ongi, kuna väitlevad pooled argumenteerivad suuresti prognoosidega, mida keegi kindlalt ette ei tea. Rääkimata võimalikest ootamatutest olukordadest või kriisidest, mis tulles enamasti ei hüüa.

Samal ajal on piisava selguseta ikkagi lahti seletamata, miks inimene ei või oma teise sambasse kogutud raha kasutamise üle ise otsustada, vaid peab selle kohustuslikult andma üle kindlustusseltsile. Vastu saab värske pensionär igakuise väikese pensionilisa, mille väärtus aga iga aastaga inflatsiooni tõttu järjest kahaneb. 

Kindlustusseltsiga pensionilepingut sõlmides kaotab pensionär üldjuhul ka võimaluse oma vara lähedastele pärandada, kui just kindlustusseltsile pensionimaksete jätkamise eest pärijale eraldi teenustasu ei maksta. Praegu kehtiv kogumispensionide seadus oleks loodud justkui eeldusel, et Eesti pensionärid on vastutustundetud raiskajad. Anna neile vaid võimalus oma raha üle ise otsustada, ja nad kulutavad selle jalamaid ära.

Kuid probleem ei ole ju selles. Me lihtsalt säästame liiga vähe raha pensioniks. Ja selles ei ole süüdi inimeste vastutustundetus, vaid meie minevik. Meil ei ole sajandite pikku perekondade, suguvõsade ja riigi poolt kogutud majanduslikku puhvrit, mis annaks üksikisikule vabamad käed laenata vähem ja säästa rohkem. Seetõttu, ma ei räägi sugugi säästmise vastu, vaid sellest, kuidas pensionisambasse kogutud raha oleks mõistlikum kasutada.

Oletame, et kodanik Tamm saab Eesti keskmist kuupalka. Tal on eluasemelaen, mille maksetähtaeg langeb enam vähem täpselt kokku tema pensionile mineku ajaga. Usun, et paljudel on eluasemelaenu tagasimakse graafik koostatud maksimaalselt võimaliku pikkusega ehk kuni ametliku pensionieani. Laenu igakuine tagasimakse moodustab kolmandiku kodaniku kuupalgast. Teise kolmandiku võtab autoliising ja muud igakuised kohustused.

Järele jääva viimase kolmandikuga, mis jääb nö elamiskuludeks on Eesti keskmise palga puhul üsnagi pingeline rahaliselt hakkama saada. Säästmiseks pole mingit võimalust. Et olevikus paremini toime tulla, oli Tamm sunnitud katkestama sissemaksed pensioni kolmandasse sambasse. Samas on teise sambasse kogunenud summa eluasemelaenu jäägiga enam vähem võrdne.

Mida teha, arutleb Tamm. „Kui ma saaksin teisest sambast raha välja võtta, maksaksin esmajärjekorras tagasi eluasemelaenu. Mulle tekiks palju olulisema väärtusega pensionisammas – oma kodu, kinnisvara. Peale selle jääks mulle igakuiselt kätte rohkem vaba raha, mis leevendaks igapäevaste kulude optimeerimisest tekkinud pidevat stressi ja mida saaks hakata osaliselt kasutama sissemaksete tegemiseks kolmandasse sambasse või investeerimiseks mõnesse muusse finantsinstrumenti. Pensionile jäämiseni on veel hulk aastaid, mille kestel jõuab päris kenakese summa säästa.“

Säästmine ja puhvrite loomine on igal juhul vajalik, kuid inimesel peab olema võimalus valida, kuhu ta oma raha paigutab. Alternatiivina, kui kohustusliku kogumispensioni reformi ei toimu, hakkaks Tamm saama igakuiselt mõnikümmend eurot lisaks esimesest sambast makstavale riiklikule pensionile. Kolmandast sambast või mõnest teisest finantsinstrumendist ei saa ta aga sentigi, sest tal pole olnud jõukust sinna sissemakseid teha.

Mõteldes enda pensioniperspektiividele, valiksin minagi Tamme mõtteviisi. Tulevikku ennustada ei oska mitte keegi. Ma ei tea, missuguses kriisis on maailm siis, kui minu pensioniaeg saabub ja kas mu pensionisamba osakutel siis üldse mingit väärtust on. Kuid vähemalt on mul oma kodu, kinnisvara, mida saan äärmise häda korral alati rahaks või mõneks muuks püsiväärtuseks vahetada.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee