Eesti uudised

SEB Panga analüütik Peeter Koppel: majandus on elus, kuid tilgutite all 

Kristjan Roos, Linnaleht, 29. aprill 2020 17:06
SEB strateegi Peeter Koppeli sõnul ei saa majandus pikka aega pausil olla, sest sellisel juhul kujunevad likviidsusprobleemidest maksejõu probleemid. Foto: Arno Saar
„Minu arvates kujunevad majanduse jaoks problemaatiliseks sügis ja talv, sest siis on võimalik juba selgelt realiseerunud kahjusid kokku lüüa,“ prognoosib hinnatud majandusanalüütik, SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel, millal kriis võib majandust kõige valusamalt lüüa.


Kas võib öelda, et kõigele vaatamata on maailmamajandus suutnud n-ö uutes tingimustes ellu jääda?

Samal teemal

Majandus on suures osas arusaadavalt pausil. Samas elutähtsad teenused, ühiskonna tugimehhanismid ja peamised institutsioonid toimivad. Selge on see, et paus ei saa kesta kaua, sest sel juhul saavad likviidsusprobleemidest maksejõu probleemid. Majandus on elus, kuid tilgutite all.

Millised aspektid, näiteks riikide majanduspoliitilised otsused vms, on aidanud maailmamajandust ja millised teinud olukorra keerulisemaks?

Praegu tuleb majanduspoliitika ohjajaid ehk valitsusi ja keskpanku kiita peamiselt tegutsemise kiiruse eest. Fookus paistab olevatki olnud just sellel, et eeldades probleemi ajutisust, ei saaks näiteks ettevõtetel likviidsusprobleemidest maksejõu probleemid. Samuti on olnud positiivne, et kohati on suudetud inimesi aidata n-ö otse.

Problemaatiliseks kujunevad kasvavad eelarvedefitsiidid ning riikide täiendav sekkumine majandusse juba tulevikus. Esimene tekitab ühel hetkel inflatsioonisurvet ning teise osas on kahtlusi, kas riigid suudavad ka näiteks omandatud osalustest viisakalt välja tagurdada. Ei tahaks, et kriisi järel hakataks läbi viima selgelt vähetõhusat proto-plaanimajanduslikku eksperimenti.

Eestis nagu mujalgi on juba paljud inimesed jäänud tööta. Mida saaks sellises olukorras ette võtta inimene ise, mida riik?

Inimesele saab anda ainult vägagi õõnsana kõlavaid soovitusi – näiteks tõmmata kulusid kokku. Riik on selles kriisis aga viimane usalduse aste ning tema ülesanne on vaadata, kui mitte tagada, et keegi meeleheitlikku hätta ei satuks, samuti luua eeldused selleks, et siis, kui patsient ehk majandus tilgutite alt vabaneb, suudaks ta omal jalal liikuda.

Kui olukord jätkub, siis mida võib väga suur tööpuudus Eestile tähendada? Millisel ajal satub Eesti majandus kõige keerulisemasse olukorda?

Meil on suure tööpuudusega kaasnevast mälestus alles. Äärmiselt ebameeldiv ja traagiline. Minu arvates kujunevad majanduse jaoks problemaatiliseks sügis ja talv, sest siis on võimalik juba selgelt realiseerunud kahjusid kokku lüüa.

Piirangute leevendamisest on asutud rääkima üha enam. Kas igal päeval on piltlikult öeldes kulla hind? Milline on teie hinnang, milliseid sektoreid võiks esmajärjekorras avama hakata? Kui kiire sellega on?

Mina pean siin esmatähtsaks seda, et suudetaks tervishoiukriis suruda teatud kõigile mõistetavatesse raamidesse. Selle tulemusena taastuks tasapisi usaldus laiemalt ning majanduses osalejad võiksid hakata langetama tulevikku suunatud otsuseid. See, mis sektorid avada esmajärjekorras, on selle kõrval tehniline küsimus.

Kuigi maailma ja Eesti majandusprognoosid on tumedad, siis kas on võimalik praegu veel ka n-ö antud olukorda silmas pidades näha positiivset stsenaariumit?

Kahekohalise protsendimääraga mõõdetavad majanduslangus ja tööpuudus, kuhu nii meil kui ka mujal ilmselt selle aasta lõikes jõutakse, on olemuselt erakordselt ebameeldivad ning ühiskonnale väga rasked taluda. Sellest ei ole tõesti võimalik mitte midagi positiivset leida. Samas, tegu on väljastpoolt majandust tulnud šokiga, mis annab mõningast lootust eeldada, et šoki põhjuse teatud raamidesse surumine võimaldab ka vähemalt mõningal määral suhteliselt kiiret taastumist.

Kas saab öelda, et maailmamajandus on praeguse kriisiga tundmatuseni muutunud? Kas majanduse mõttes elame uues reaalsuses ja võib-olla jäädavalt?

Mulle tundub, et see „miski ei hakka enam kunagi olema endine“ narratiiv on isegi praeguse kriisi kestel juba selgelt üle ekspluateeritud. Ma olen tööalase karjääri jooksul näinud kriisi aastatel 1998, 2000 ja 2008. Alati on neid, kes üpriski loovalt seovad suvalise kriisi oma varasema lemmikteemaga ning teevad seejärel vägagi loovaid järeldusi. Alati on neid, kes kriisi raskeimal hetkel ekstrapoleerivad oma hetkeemotsiooni lõpmatusse.

Samas ajalukku vaadates tuleb nentida, et kui inimesel on tekkinud mingi harjumuspärane käitumine või mugavus, siis ta pigem kohaneb sellega kaasnevate ebamugavustega, kui loobub sellest. Näiteks septembris 2001 tundus väga paljudele, et lendamisega on nüüd kõik. Kas oli? Läks hoopis teisiti. Jah, ebamugavusi tuli juurde, kuid turvatunne suudeti taastada. Kui seda suudetakse ka nüüd, siis võib elukorraldus ühel hetkel „endist“ meenutada märksa rohkem, kui pessimistid praegu oodata oskavad.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee