Kommentaar

Mart Soidro | Maiparaadist 33 aastat hiljem 

Mart Soidro, literaat, 29. aprill 2020, 19:23
Maidemonstratsioonid on koduvabariigis elanud üle paremaid ja halvemaid aegu, aga et nad sootuks ära jäävad, seda pole vist viimase saja aasta jooksul juhtunud. Arusaadav: eriolukorra ajal tuleb küünalt hoida vaka all. Laulu võib lasta valla alles siis, kui kuri viirus on seljatatud.

Nõukogude ajal tähistati maipühi (1. ja 2. mai) suurejooneliselt, need olid ühed olulisemad riigipühad rahvusvahelise naistepäeva (8. märts), võidupüha (9. mai) ja oktoobrirevolutsiooni aastapäeva (7. ja 8. november) kõrval. Maidemonstratsioonidel osalemine oli kodanikele kohustuslik, nii nagu oli elunormiks sügiseti õpilaste kohustuslik suunamine kolhoosidesse-sovhoosidesse. Maarahvale appi kartuleid võtma.

Aga tagasi mairongkäigu juurde. Minu esimesed mälestused pärinevad 70ndate esimesest poolest, mil kaks tundi enne demonstratsiooni algust tuli koguneda tollase Viktor Kingissepa nimelise Tallinna 20. keskkooli (praegune Ühisgümnaasium) ette. 

Meie ees võtsid kohad sisse Viktor Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri näitlejad, nii et meelt ja solidaarsust sai avaldatud väga toredas seltskonnas. Küll nad olid ulakad ja heas tujus, viskasid nalja ja tegid muudkui vigureid. Kui jõudsime Võidu (Vabaduse) väljakule, ei jäänud kommunistliku partei esimene sekretär Johannes Käbin võlgu, ükskord isegi lehvitas meile ja hõikas tribüünilt: „Elagu üks mai!” 

Kokkuvõtvalt: halbu lapsepõlvemälestusi mul seoses maiparaadiga pajatada pole.

Asi oli naljast kaugel

Olukord muutus ülikoolis. Eriti mõru meeleolu valitses enne 1986. aasta maiparaadi, kus kõik kursusekaaslased sõitsid pühadeks koju, aga meie koos Jüri Luigega pidime osalema maiparaadil. Ei mäleta täpselt, millega me selle au olime ära teeninud. Ilmselt ei käinud ma kommunistlikul laupäevakul lehti riisumas ja kursuse juhendajale jäi see silma. Istusime nukralt Rudolf Pälsoni tänav 14 ühiselamus, kui külla saabusid Indrek Tarand ja Jaan Ehlvest, mõlemal doonorimaskid peas. Olid BBC-st kuulnud, et Tšernobõlis oli toimunud tuumakatastroof. Kujutage ette, 26. aprillil toimunud hirmsast õnnetusest saame meie ühena esimestest teada 30. aprilli hilisõhtul. Õnneks autoriteetsetest allikatest – Tarand oli juba siis Tarand, aga Ehlvest malemaailma tõusev täht, kes aasta-paari pärast oli Garri Kasparovi ja Anatoli Karpovi järel maailma kolmas-neljas maletaja.  Nii et kui kunagi peaks taas eetrisse jõudma saade „Kes tahab saada miljonäriks?” ja olete jõudnud miljoni euro küsimuseni: kes informeeris praegust kaitseministrit Jüri Luike esimesena Tšernobõli katastroofist, kas a) Vambola Põder b) Toomas Hendrik Ilves c) Tarmo Kõuts d) Jaan Ehlvest, siis on lugejal põhjust mind hea sõnaga meenutada.

Järgmisel aastal tuli kevad teisiti ja üliõpilased olid teadlikumaks muutunud. Käisid tähtsalt ringi, huulil vaid üks sõna: diktüoneemakilt. Tõsi, ülikoolis polnud suurt midagi muutunud: parteikomitee kontrolli all ilmuvas ülikoolilehes „TRÜ” vaeti sotsialistliku võistluse plusse ja miinuseid ning noormehed käisid sõjalises õpetuses pöetud peaga ja iga nädal. Ühesõnaga: akadeemilisusest oli alles vaid akadeemilise veerandi järgi algavad loengud. Aga ma oleksin ülekohtune ülikooli tollaste juhtide rektor Arnold Koobi ja parteisekretär Paul Kenkmanni suhtes, kes lubasid tudengitel moodustada üliõpilaste omavalitsuse – selle kõige ilmekamaks näiteks oli üliõpilasprodekaan – loengute külastatavust ja rühmapäevikuid kontrolliv inspektor. 

Nojaa, komsomolikoosolekuid lubati ka korraldada. Noorematele lugejatele on muidugi raske seletada, miks me ajasime asju komsomoli ja korraldasime fosforiidikoosoleku juuratudengitega, kellest paljud soovisid läbi kommunistliku partei saada – veidi utreeritult! - nuhkideks ja miilitsateks.  Eks see oli taktikaline käik, et üritusel oleks rohkem kõlapinda.  Või mis ma ikka keerutan: partei ei usaldanud meid enam. Ilma komsomoli ja õigusteaduskonnata poleks see koosolek toimunud ülikooli aulas, vaid Rudolf Pälsoni tänav 23, ajalootudengite ühiselamu fuajees. Nii et elus tuleb mõnikord teha ka kompromisse. Muide, juuratudengid kahetsesid kibedasti oma ühist ettevõtmist ajalooüliõpilastega – nemad tahtnuks korraldada reaalseid olukordi arvestatavat koosolekut, aga välja kukkus hoopis vastupidine – suu puhtaks rääkimine, mis ei vii sihile („Meie arvame”, TRÜ 17.04.1987). 

3. aprillil 1987. aastal toimunud aulakoosolek, mis kestis kolm ja pool tundi, oli muidugi vägev. Kõigepealt plaksutati maha komsomolijuhid, siis avaldas Hando Runnel ääri-veeri umbusaldust valitsusjuht Bruno Saulile ja lõpetuseks lauldi  „Virumaa ja Pandivere, sinu eest ma pandin vere!” Võeti vastu resolutsioon, et osaletakse 1. mai demonstratsioonil loosungiga: „Virumaa fosforiit – üheksa korda mõõda, üks kord lõika.”

Oo hetk, viibi veel!

Kui varasematel aastatel tuli üliõpilasi ja ilmselt ka õppejõude ajada maiparaadile kaikaga, siis nüüd olid praktiliselt kõik, kelle suu matsus ja jalg tatsus, varakult kohal. Mäletan, et üks esimesi meeleavaldajaid oli professor Paul Ariste, kes sõi Akadeemia tänava nurgal jäätist. Dotsent Paula Palmeos aga jõi limonaadi – haruldaselt palav ilm oli. Ja siis saabuti loosungite ja nn sändvitšidega (kahepoolsed rinnal kantavad plakatid). Nagu ma eespool mainisin, oli ülikooli parteikomiteega kooskõlastatud vaid üks tekst, aga kui palju neid tohtis teha, jäi lahtiseks. Igatahes tabas meid volbriööl loomepuhang, transparente ja loosungeid tuli – kuidas viisakalt öeldagi -  nagu saelaudu Vändra metsast.

Ajalootudengid kandsid suuri transparente „Fosforiidist saia ei saa!” ja „Pandivere järvistu looduskaitsealaks”. Bioloogia-geograafia teaduskond aga „Eksperiment fosforiidiga on risk eluga”, „Aga avalik arvamus?” ja „Ei kuumaastikele!”. Filoloogiateaduskonna loosungite valmistamisel lõin ise kaasa ja kui alguses valmisid hästi tõsised loosungid (näit „Pandivere igavese kaitse alla”), siis õhtu edenedes „Rohkem O-d ja vähem P-d” ja „Virumaa fosforiit – 9 korda mõõda”. Et üks kord tuleks lõigata ka, see ei mahtunud loosungitele ära... Siis tegi Ivo Rull endale plakati „Jaan Ehlvesti isatalu asub Kabalas”, Jüri Luik aga nõudis „Rohkem demonstratsioone!” 

Ühesõnaga, hakkas juba looma, aga midagi oli ikkagi puudu. Võtsime appi vanasõnaraamatu, avasime selle suvalisest kohast ja minu mäletamist mööda jäigi kohe näpp vanade eestlaste tarkuseterale: ”Kuu on poissmeeste päike”. Tiit Pruuli võttis selle (ja kogu tule) endale, aga kommunistlikud jõujuurikad ei mõistnud nalja. „See oli viimane piisk minu pattude karikas. Parteitegelased ootasid minult kindlasti ülipoliitilist sõnumit ja ei saanud üldse aru, mis mäng see nüüd on,” meenutas Pruuli mulle kolmkümmend aastat hiljem seda vähetähtsat seika oma kuulsusrikkas elus. 

Lõpetuseks veidi kollast ka. Paljud hakkavad juba unustama, et esimene partii kuulsaid fosforiidisärke jõudis Tartusse 30. aprillil, siis maiparaadil neid veel ei kantud. Põhjus oli küllaltki proosaline: parteikomitee esimees Paul Kenkmann keelas nende kandmise ära. Vastasel korral lubas ta Indrek Tarandi eksmatrikuleerida. Kollased fosforiidivastased särgid hakkasid Tartu tänavapilti ilmestama alles maikuu esimesel nädalal. Esimesed 120 särki valmisid Võhmas. Seejärel tehti Tartus 250 lisaks. Nii et originaalsärke oli kokku 370. Idee tuli ajalootudeng Paavo Kuivalt ja kavandi tegi Ly Rebane. Teksti: „Fosforiit? Tänan ei!” koostas Indrek Tarand. Õigemini laenas selle sakslaste kuulsalt loosungilt: „Atomkraft? Nein, Danke!”

Särk maksis 3 rubla. Aga see investeering tasus kiiresti ära – võimaluse korral võtsid rahvuslikult meelestatud sohvrid kollases särgis hääletaja veel järgmiselgi suvel auto peale. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee