Laulu sõnad on väga head, aga esituslaad on liiga libe. Kui see laul oleks rohkem rockilik või ka korraliku ballaadina (niu- njäud vähem), oleks lugu palju parem. Teistsugune esitustiil võiks olla. Koit muuda stiili ja see lugu läheb tunduvalt paremaks!
miks te kommentaatorid nii õelad olete küll??? Tehke ise paremini!!!! Ja kui ei suuda siis ärge kirjutage oma nõmedaid kommentaare siia! Hea lugu Koit!!!!:)
Inimene võiks ükskord aru saada, et tal plaat viskab. Kui selline ine köögis näiteks raadiost tuleks, rikuks see isegi köögis kokkamise ära. Käisin Pärnus ja sealgi rikkus mu õhtu ära, pidin seda inet ka seal kannatama ligi tund aega, kuigi olin tulnud kuulama hoopis teist artisti, miks sunnitakse rahvale peale sellist odavat hesburgeri või mcdonaldsi laadset odavat rämpsu? Miks ma pean selle eest maksma, kui ma pole tema pillijoru tellinud?
Ma vihkan selliseid katkise plaadi staarihakatisi, kui te laulda ei oska ja kõik on järgmiste lugudega samasugune haigutama ajav imal ine, siis valige muu amet. Ma ei saa aru mis on juhtunud eesti muusikaga? 90ndate tulekuga hakkas see allakäik pihta, tekkis rodu odavaid süldikaid, mida ei tahaks laadalgi kuulata. Vanasti ei pannud produtsendid bände kokku, vaid inimesed tulid ise kokku, tegid bändi ja laulsid sellest, millest tahtsid, mitte sellest, mida produtsent peale sundis. Eesti keelne Stock, Aitken and Waterman ajab oksele.
Sõnad on väga head, aga muusika on kuidagi imelik, kokkuvõttes kuulatav aga mitte midagi ülihead. Imelik on see, et Youtube's on kõik ülipositiivsed kommentaarid aga siin enamik negatiivseid. Ega see laul nii hull ka pole, aga erineb Koit Toome tavapärasest stiilist mingil määral.
jama ju
Käisin Pärnus ja sealgi rikkus mu õhtu ära, pidin seda inet ka seal kannatama ligi tund aega, kuigi olin tulnud kuulama hoopis teist artisti, miks sunnitakse rahvale peale sellist odavat hesburgeri või mcdonaldsi laadset odavat rämpsu? Miks ma pean selle eest maksma, kui ma pole tema pillijoru tellinud?
Ma ei saa aru mis on juhtunud eesti muusikaga? 90ndate tulekuga hakkas see allakäik pihta, tekkis rodu odavaid süldikaid, mida ei tahaks laadalgi kuulata.
Vanasti ei pannud produtsendid bände kokku, vaid inimesed tulid ise kokku, tegid bändi ja laulsid sellest, millest tahtsid, mitte sellest, mida produtsent peale sundis. Eesti keelne Stock, Aitken and Waterman ajab oksele.