Pautsi teleblogi

Seriaalikanalid ja bussiaknad

Peale globaalselt oluliste uudiste nagu vuvuzelade müügi järsk langus ning tulnukate meeleheitlikud katsed planeet Maa elanikega ühendust võtta, ei toimu ülepea midagi. "Pauts, kas sa täna ei teinud jälle s----gi?!" röögatab toimetaja. Nojah, südasuvine tardumus.

Hapukurgihooaeg kestab igal pool. Nagu eelmiseski postituses, kirjutan siingi õieti sellest, et mul midagi kirjutada ei ole. Kohusetundest - kui juba tööl vahtida, tuleb vähemalt õige näoilme ette manada ja hoolitseda, et klaviatuur ikka klõbiseks. Suureks abiks on Facebook ja MSN, aga ka blogi kirjutamine võib ülemustele (10 meetri kauguselt) õige mulje jätta.

Telekavaatamisega peaks rannailmadega olema aamen. Aga ei ole. Selline ilm on õues aja viitmiseks siiski sutike liiga lämbe. Aga ma pole kuulnud, et keegi teleka eest kuumarabandusega haigemajja oleks viidud. Ei ole seda ka minuga seni veel kordagi juhtunud. Isegi see ei loe, et telekast midagi vaadata ei ole - olen juba ammu tähele pannud, et pärast tööpäeva jalgu seinale visates ei suuda mu meeled enam ühtki infokildu registreerida. Silmad vaatavad, aga ei näe. Üks seriaal vaheldub teisega, aga mina ei pane tähelegi.

Terve eelmise laupäeva, nädala ainsa vaba päeva, lesisin voodis ja vahtisin Fox Crime`i. Ja avastasin, et selliselt võib end mingisse transilaadsesse seisundisse viia, kus on jube hea mõelda. Otsekui lülitaksid ärevust, paanikat ja muret külvavad ajuosad "Sopranode" lainele, aga parema tervise juures olev mõistusejupp tegeleb uute ideede ja tulevikuplaanidega. Tulevad paremad mõtted kui vaikuses. Õieti ei tule telekat kinni pannes enam ühtki säravat mõtet - proovisin.

Kui nüüd järele mõtlen, olen sarnast varemgi kogenud. Täpselt samamoodi mõjub mulle bussisõit, õigemini aknast välja vahtimine, mööda vuhisevad maastikuplaanid, avarus ja ilu. Või kodukülas põldude vahel jalutamine. Linnas selliseid vaateid ei ole, pilk takerdub vastasmajja ja mõtted tormavad otsekui vastu seina ja langevad koolnult maha. Aga seriaalikanalid toimivad kummalisel kombel bussiaknana. Oluline on liikuv pilt.

Varem, kui mul veel kaablit ei olnud, vaatasin samal põhimõttel ETV-d, eriti hästi mõjusid briti draama- ja loodussarjad. Sa näed pilti, aga see ei jõua päriselt sinuni. Võõrkeelne jutt, mida sa oma peas tõlkida ei viitsi, ja nii jääbki see lihtsalt taustamuusikaks. Aga samal ajal äratavad need su peas asju, mida sa ei teadnudki seal olevat. Telekavaatamine ei ole kindlasti mõttetu tegevus. Mida ei saa alati öelda saadete kohta, mida seal näidatakse, aga see ei loe siinkohal midagi. Head mõtted võivad tulla ka täieliku kräppseriaali taustal.